Väljakutsete tunnistused
2020-06-12 10:01:01 Oleviste noorte suvelaager toimub 30. juulist kuni 2. augustini Nuutsakul - EEKBKL Oleviste kogudus
[…] Laagrisse on võimalik registreeruda noorte veebilehel http://onoored.ee/uritused/suvelaager/ […]
2019-07-31 14:26:48 Oleviste noorte suvelaager 2019 - EEKBKL Oleviste kogudus
[…] Täpsem info ja registreerumine noorte veebilehel: www.onoored.ee […]
2015-08-28 00:48:53 Vivian
Käisin sel nädalal väikesel Vormsi saarel, plaan oli teha jalgsimatkana saarele tiir peale.
Kui ma seda matka planeerisin, siis teadsin, et tahan sellel rännakul seada Jumala oma fookusesse ja kuigi mul oli kindel mis suunas ma lähen, lasin ma Jumalal tegutseda ja olin avatud plaanide muutmistele.
Mõni väike tunnistus siia juurde, kuidas Jumal tegutses läbi selle.
Ühel hommikul asusin matkama ühest külast ühe poolsaare poole ja kui olin seal juba, avastasin et mu seljakoti küljes rippunud jalatsid on kadunud. Kuna järgmine sihtkoht oli küla, kus asub sadam, siis ei plaaninud ma minna tagasi tuldud teed pidi, vaid ühte metsade vahelt kulgevat rada pidi. Aga kuna teerada oli nii võssa kasvanud, siis pidin ikkagi minema tuldud teed pidi tagasi ja hüppasin korraks läbi külapoest, kus mu jalatsid olid pandud kenasti aknalauale.
Teine tunnistus on esimesest matkapäevast, kui pidin ühest saareotsast teise kõndima ja sihtkohta jõudmise hetkeks oli mul vesi hakkanud otsa saama. Sain peagi teada, et ööbimiskohas veevõtu võimalust pole, kuid jätsin kõik Jumala hooleks. Ja suureks rõõmustuseks juhtis Jumal mu teele ühe naise ja mehe, kes elasid samas külas kus mu ööbimispaik oli, ja tõid mulle lisaks mu enda 2l täidetud veepudelitele veel 5liitrit lisaks. Tema täiuslik armastus lõi mind lihtsalt pahviks selle retke ajal.
Võibolla see tunnistus ei räägi niivõrd Jumala juhtimisest, aga igal juhul kogesin ma seda, et kõndides ühest paigast teise, muutis Ta minu esialgse plaanitud rännaku tõeliseks meeldejäävaks seikluseks koos Temaga ja ma võisin kogeda iga hingetõmbega, kuidas meie sammude seadja reaalselt kannab mind oma peopesas.
2015-08-13 14:38:02 Vivian
Olen antud väljakutset võtnud vastu igal päeval veidi vähem kui nädal. Ja Jumal on õpetanud mulle, et kui ma alustan päeva koos Temaga, siis on kergem minna ka päevast läbi, eriti kui on vaimselt/füüsiliselt raske päev. Ja veel, kui ma alustan päeva koos Temaga ja võtan Ta jaoks aega, siis läheb päev reaalselt korda. Kõige kihvtim selle juures on see, et mulle isegi ei meenu mõelda enam hommikuti, et kuidas päev möödub või et kas tuleb ikka hea ja sisukas päev. Jumal lihtsalt sätib asjad nii, et kõik lähebki justkui plaanipäraselt. Ja kui Tema sätib meie päevakava, siis pole isegi tähtis see, kui hästi või halvasti päev läheb - Tema on selle päeva valmis pannud ja Tema kannab meid läbi!
2015-08-07 19:46:06 MihkelKivisild
03. augusti õhtul lamasin voodis ja ütlesin Jumalale: "Siin ma olen... Saada mind". Järgmise päeva õhtul tulin hilja rongi pealt ja sõitsin bussiga kodu poole. Minu ees istus naisterahvas, kes köhis hoolega. Tundsin siis, et võiks ju tema eest palvetada. Ütlesin iseendas Jumalale, et kui ta läheb välja samas peatuses, kus mina, siis on kindel, et pean palvetama, kui ta läheb hiljem, siis ei pea, kui varem, siis kindel pole, aga lähen. (siinkohal mainin ära, et ma ei ole üksinda sedasi veel kordagi käitunud) Ta läks enne minu peatust maha ja siia tuli järgi minna, sai ju Jumalale sedasi öeldud. Sain tema eest palvetada. Tulemusi koheselt näha ei olnud. Ära minnes küsisin jumalalt kinnitust. Ütlesin Jumalale: "Ma tean, et telefonist ranfom kirjakoha võtmine ei ole päris see viis, aga ehk Sul on mulle midagi seekord." Tuli kirjakoht 2. Kn 20:1-5
2015-08-02 22:57:32 Vivian
Kui võtsin juunikuu algul vastu tööpakkumise tanklas oma kodu lähedal, siis ma ei võtnud tööd kuigi tõsiselt. Tahtsin asjaga ruttu ja kuidagi ühele poole saada. Ma ei osanud mõelda, et Jumal on selle töökoha kaudu mulle andnud kasutada midagi, mis kuulub ju tegelikult ühiskonnale ja Eesti riigile.
Jumal kutsus mind korrale ja kõnetas mind läbi ühe töötaja kes tundis kurbust teistest kolleegidest, kes ei võta samuti oma tööd kahjuks tõsiselt. Ja ta ütles väga ilusasti ühe mõtte, kuidas tuleks töösse suhtuda. Et seda peaks võtma kui oma koduna, ehk siis tööd teha armastuse ja hoolega, nii nagu sa enda koduski seda teeksid. Ja mind väga puudutas see mõte, ja ma hakkasin mõtlema, et vau, kas tööd saab niiviisi ka tõesti võtta?" Edaspidi, oma allesjäänud tööpäevadel katsusin ma seda meeles pidada ja samuti meenus mulle kirjakoht Piiblist, kus manitsetakse, et kõik mida me teeme, et seda teeksime justkui Issandale. Ja on üsna loogiline, et kui me teeme kõike Issandale, siis teeme seda ülima hoolsuse ja vastutusega. Jumal tuletas mulle meelde, et kui me teeme Temale kõike ja Temaga koos, siis muutub isegi see vastutus, mida me vabatahtlikult oma õlgadele ei tahaks, kergeks ja meeldivaks väljakutseks.
2015-07-19 19:52:25 Vivian
Minu jaoks oli see hea väljakutse treenimaks kontrolli enda emotsioonide üle, mis on nii kerged üle keema. Toon näite ühest päevast, kus mul oli töö juures väga halb päev ja ma lahkusin vihasena töölt, mille tagajärjel ma lõhkusin oma kõrvaklapid ära, mille peale ma olin veelgi ärritunum. Ma mõtlesin et tänane küll hullemaks minna ei saa. Kui ma siis lõpuks koju jõudsin ja heitsin voodisse mõttega, et lõpuks saab puhata pead, tuleb vend mu tuppa uudisega, et mu onupoeg elas just hetk tagasi üle raske avarii ja on haiglas murtud luude ja haavadega. Nüüd panin ma ukse kinni, võtsin aja maha ja palusin pisarates Jumala poole. Hiljem mõeldes avastasin, et kui palju armastust mulle Jumal selle päeva kaudu avaldas ja ma sain tõesti tänutunnet ja rahu täis.
2015-07-05 02:32:48 Eduard Ülevain
Minu tunnistus kaldub antud väljakutse tuumast natuke kõrvale, kuid ma mõtlesin, et kirjutan sellest hoolimata.
Mulle meeldib selle väljakutse pealkiri, mis kutsub mitte üle mõtlema. See väljakutse on minu elus üsna igapäevane. Kuna ma tegelen kergejõustikuga, täpsemalt kümnevõistlusega, kus igal alal on oma tehnika ning täiusliku soorituse saavutamiseks on vaja konsentratsiooni, aga ei tohi oma peas asju liiga üle mõelda. Seetõttu tihtipeale minu treener ütlebki enne võistluskatse algust, et tuleb "pea vabaks lasta". Kõige raskem on minu jaoks tihtipeale teivashüpe, mis on väga tehniline ala. Täna käisin just võistlustel ning seal juhendas mind lisaks minu treenerile ka üks minu treeneri sõber, kes on üks teivashüppe tipptreenereid ning on treeninud tõesti maailma parimaid ja olnud kunagi ise ka üks maailma parimatest. Selle treener ütles oma treenitava kohta, et viimane mõtles täna liiga üle ning seetõttu ei suutnud korralikult hüpata, sest ülemõtlemisest tekkis kartus ja hirm. Ma ütlesin talle, et mul on endal sama probleem. Seepeale ütles antud treener, et ta on näinud küll, kuidas ma hüppan ning et minul pole küll millegi ees hirmu (vihjas sellele, kuidas ma talvel näiteks võistlusel hüppe ajal ühe teiba ära murdsin jne).
Vot kui juba keegi teine sulle ütleb, et sul pole hirmu millegi ees, siis vist peab see tõsi olema. Annab ainult julgust juurde.
Peas on nii palju kinni.
Ärgem mõelge üle :)
Eduard
2015-07-05 01:38:09 Eduard Ülevain
See on üks hea väljakutse. Mul on enda arvuti taustapildiks üks selle väljakutsega seostuv pilt. Antud pildil on inglisekeelne sõnum, mis eesti keelde tõlgituna kõlab nii: "Praktiseeri pausi. Kui kahtled, tee paus. Kui oled vihane, tee paus. Kui oled väsinud, tee paus. Kui oled stressis, tee paus. Ja millal iganes sa teed pausi, palveta!"
Antud sõnum minu taustapildil on tõesti praktiline ning ma olen hakanud seda igapäevaelus kasutama ning kusjuures tõesti aitab. Seetõttu soovitan ka sul, kes sa seda siin hetkel loed, seda kindlasti proovida.
Eduard
2015-07-04 15:11:37 Mirjam
Ühel neljapäeva õhtul küsis minu kauaaegne sõbranna, et mis ma homme õhtul ehk reede õhtul teen. Me polnud ammu kohtunud ja kuna tal oli üle pika aja tulemas vaba õhtu siis ta pakkus, et võiksime kokku saada. Ma ütlesin, et plaanisin esialgu minna kell seitse Olevistesse noorteõhtule, aga ta võiks minuga kaasa tulla. Minu üllatuseks oli ta kohe nõus ja niisiis saime enne kohvitada ja rääkida ning tulimegi koos noorteõhtule. Esialgu muretsesin, et kuidas ta ikka tunneb end, kuid ülistuse ajal kuulsin, kuidas ta järsku hakkas kaasa laulma ja see oli nii rõõmustav. Algul julges laulda mõned sõnad kaasa, kuni neid sõnu tuli järjest rohkem, mida ta kaasa laulis. Pärast noorteõhtu lõppu jõudsin teda tutvustada mõne inimesega ja kuna ta on hea suhtleja siis mulle tundus, et ta sulandus väga kiiresti. Lõpuks oli ta minuga koos viimaste seas, kes noortekalt lahkus. Usun, et Jumal sai tema südamesse istuda nii mõndagi, mis ühel päeval hakkab ka nähtavalt vilja kandma.
2015-07-04 12:29:54 Eduard Ülevain
Ma tihti palun just hommikuti Jumalat, et Ta annaks mulle puhta südame. Just nii, nagu Jeesus ka Mäejutluses ütles: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat." Mt 5:8
Ma vajan seda puhast südant otsuste langetamises, tihtipeale ka just mõne nalja tegemisel, et aru saada, et tõesti üle piiri ei läheks ning kedagi nende "süütute" naljadega ei haavaks. Ja miks veel ma seda puhast südant palun?
"Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!" Õp 4:23
Just nimelt - sellest lähtub elu.
Eduard
2015-05-28 01:09:06 Eduard Ülevain
Kutsusin oma kaks head vahetusõpilasest sõpra ühele suuremale noorteõhtule, mis toimus Kielis (minu kodulinnast 40km kaugusel olev esimene natuke suurem linn). Nad tulid väga hea meelega ning paari nädala pärast, kui toimus jällegi Kielis noorteõhtu, olid nad minu kutse peale vägagi rõõmsad tulema. Sel samal hetkel, olles Kielis noorteõhtul, ma mõtlesin selle väljakutse peale. Ma proovisin teha ka nii, et nad tunneksid end koduselt. Tundub, et toimis, muidu poleks nad vist teisel korral tulnud.
Eduard
2015-05-28 00:52:08 Hele-Maria
Sain täna kokku sõbrannaga, kellega polnud paar aastat suhelnud. Põnev oli kuulda tema tegemistest ja mõtetest - need tundusid nii selged ja värsked. Samuti oli huvitav kuulata iseennast - milliste sõnade ja emotsioonidega võtan ma viimase paari aasta sündmused kokku? Millisena tahan seda eluetappi ise mäletada ja teistele peegeldada? Need on vajalikud küsimused, mida taaskohtumine vana sõbraga pinnale toob.
2015-05-28 00:46:56 Eduard Ülevain
Sõprade ja üldse inimeste küllakutsumisega on mul ka üks väike jutt.
Mul on alati olnud pisut raske inimesi endale külla kutsuda. Mitte seepärast, et inimesed tulla ei tahaks, vaid et ma ise olen olnud kahtleval seisukohal. Ning endale olen seda põhjendanud alati järgnevalt. Minu eesti kodus (hetkel viibin veel Saksamaal vahetusaastal) on pidevalt olnud midagi remondis, kas näiteks vannituba, majasein väliselt vms. Ja seepärast pole ma väga palju inimesi isegi endale külla kutsunud. Siin Saksamaal olles aga märkasin, et mul ongi kuidagi raskusi inimeste küllakutsumisega, peale seda kui ma oma paari vahetusõpilastest sõbraga mõtlesin, mida nädalavahetusel ette võtta. Kui aus olla, siis polegi ma kindel, mis mulle selle nii raskeks teeb, sest siin Saksamaa kodus otseselt midagi mul väga remondiseisundis pole.
Vot nii tulebki välja, et isegi nii väiksed ettevõtmised võivad pakkuda väljakutseid. Väljakutsed tuleb aga sel juhul vastu võtta ;)
Eduard
2015-05-28 00:20:10 Hele-Maria
Palvekaaslane võib olla ka keegi täiesti võõras. Mina külastasin tööasjus üht vanainimest. Ta oli voodihaige ja oma seisundi pärast väga kurb. Võiks lausa öelda, et meeleheitel. Töö ehk intervjuu temaga tegi see päris raskeks, seda enam, et ma ei saanud ta olukorda kuidagi parandada. Ühtäkki küsisin temalt hoopis, kas ta Jumalat usub. Tuli välja, et ta on agnostik - ei suuda seisukohta võtta, kas Jumal on või ei. Samas nõustus ta minu väitega, et palvetada võib ikka - kaotada pole midagi. Tema loal ma siis palvetasingi koos temaga, et ta leiaks rahu ja rõõmu Jumalas. Lõpuks polegi meil siin elus muud vaja. Kui inimene on juba liikumatu ega saa suurt midagi teha, saab see eriti selgeks. Palvetasin ta pärast veel hiljem üksi edasi ja usun, et ta leiab rahu. Mulle õpetas see olukord, et palvekaaslase võin leida ka täiesti ootamatus olukorras.
2015-05-19 20:53:49 Vivian Tamm
Kümnise maksmisega Jumalale, pole mul olnud kunagi probleeme. Aga kui ma märtsi kirjutasin üles konkreetselt kuhu täpselt mu kuu sissetulekud ja väljaminekud lähevad, avastasin et mul on planeeritavaid väljaminekuid rohkem kui sissetulekut. Pidin nii mõnestki kulutusest loobuma, et jätta Jumalale oma osa. Iga kuu sissetulek sai viimase kopikani kulutatud, ja mingit varu ei jäänud, mille üle olin kohati nördinud.
Kuid ma usaldasin Jumalat. Jumal õpetas mulle selle väljakutse puhul loobumist enda tahtmistest rahalise poole pealt. Et ma ei pea minema alati nendele üritustele, kuhu mina tahan ja et ma ei pea alati ostma neid asju poest, mida mina tahan. Tänaseks päevaks olen ma 3 kuud järjest maksnud kümnist oma sissetulekust ja otse loomulikult teen ma seda ka edaspidi.
2015-05-17 19:13:45 Vivian Tamm
Jälgisin mõni nädal hoolikalt oma mõtteid ja olin jahmunud, kui kerge on kurjad mõtted tekkima. Näiteks hakkas üks mõte mind painama lugedes Piiblit - et kuna pidevalt pöördutakse sõnaga "vennad" ja enamasti on juttu Jumala sulastest kui meestest, siis järelikult on naisterahvas nii madalal kohal Jumala loomingus ja siis ei ole Jumalal minu jaoks midagi erilist ka varuks. Sellised mõtted pole aga ilmselgelt Jumalast, sest Jumal ei saatnud Jeesust selleks, et ainult meesterahvad saaksid olla Tema järgijad.
Jeesuse nimel ütlesin ma lahti kõikidest kurjadest mõttetest, ja asemele on tulnud imeline rahu, mis täidab kogu mu olemuse.
2015-05-17 18:51:04 Vivian Tamm
Mul tuli veidi rohkem kui kuu tagasi tõsine "kevad südamesse", mis tähendas, et arvasin tõsimeeli end olevat tõeliselt armununa noormehesse, keda ma isegi igapäevaselt ei näe. Üsna pea hakkas südamesse tulema mitmeid kordi lause:" Kuule Vivian, sa ei ole ju armunud. Sa oled lihtsalt armunud mõttesse olla armunud." Jumal tuletas mulle meelde õppetunni, mida olen nii palju kordi läbi elanud, kuid millest siiani ma polnud midagi õppinud. Nii ma palusin ja palun ka edaspidi, et alles siis kui Jumala perfektne ajastus kätte jõuab, annaks Ta ise mu südame ühe noormehe kätesse, kes seda Jumalalt palub. Ja ma olen nii tänulik Isale Taevas, et Ta sunnib mind ootama, sest vaid nii saan ma endas kasvatada kõiki neid omadusi, mis armastusel on (I korintlastele 13:4-6).
2015-05-15 18:55:50 Gerly
Vahel on ka väikestes asjades üsna raske kõik ausalt välja rääkida ja püha Vaimu tegevus südames on ainus, mis suudab parima esile tuua. Ehk siis, ühel päeval mõtlesin, et üle 4 aasta olen suutnud autot juhtida ilma äparduste ja õnnetusteta...ja siis peatselt see algas. Millegipärast manööverdasin unise peaga vastu puud ja lõhkusin auto esistange päris korralikult ära. Kuna selle auto omanik on mu isa, siis mõtlesin kaua, kuidas talle seda öelda. Mõtlesin juhtunut ka varjata, aga see ei oleks õnnestunud. Võtsin julguse kokku ja õnneks isa reageeris hästi. Remont tuli mul muidugi enda taskust kinni maksta, aga õnneks kinkis Jumal selle raha mulle täiesti ootamatul viisil.
Paar päeva hiljem läks mu auto uks parklas üsna tugeva hooga teise auto vastu ja sinna tekkis väike mõlk. Kuna olin just pidanud autoparanduse raha välja käima, siis ütlesin Jumalale, et mul pole nii palju raha ja ma ei saa oma kontakti jätta selle auto omanikule. Aga õnneks Ta tegutses minu südames ja järgmiseks päevaks piinas mu südametunnistus mind nii palju, et jätsin autoomanikule oma kontakti. Autoomanik oli äärmiselt positiivselt üllatunud, et nii ausaid inimesi ka veel on :) Aga seda ei julgenud ma küll isale öelda ja ootasin ära autoteeninduse pakkumise teise auto parandamiseks. Ja see oli väga suur summa! Mul oli valida, kas maksta oma kaua kogutud rahast suur osa selle hüvitamiseks ja jätta asi enda teada või küsida nõu oma isalt, kes on ametlikult selle auto omanik. Sel õhtul ütles Jumal selgelt "Kui sa jätad selle enda teada, siis sul läheb raskeks, aga kui sa räägid sellest oma isale, siis on minu õnnistus selles olukorras sinuga". Tahtsin Jumalaga veel vaielda, aga samal hetkel tuli meelde ka see, et meil on Onoortega väljakutse olla oma peres aus. Õhtul rääkisingi isale. Ja eks see keeruline oli, sest ka minu kindlustus oli tema nimel ja see tähendas ju tema järgmise aasta kindlustusmaksete tõusmist. Ja ta oli selle üle päris õnnetu. Aga õnneks aitas Jumal kõik nii imeliselt lahendada, et mina ei pidanudki ise maksma ja isa kindlustusmaksed ei tõusnud ka rohkem ja see teine autoomanik sai positiivse kogemuse sellest, et ausus on veel hinnas :)
2015-05-08 16:48:58 Hele-Maria
Lugesime kodugrupis Jaakobuse kirja 3. peatükki ja leppisime kokku, et kirjutab sealt välja endale väljakutse järgnevaks nädalaks. Valisin salmi 13: "Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses," ja palusin, et Jumal võiks näidata mõne olukorra, kus selle kohaselt käituda. Kodugrupist koju minnes märkasin ühes trammipeatuses purjus kodutut. Ta oli põlvili prügikasti kõrval ega suutnud püsti tõusta. Aitasin ta püsti, panin ta pingile istuma ja jäin temaga rääkima. Ta palus, et kutsuksin talle politsei - siis saab kainestusmajja, muidu pole kusagil magada. Tegin nagu ta palus ja jäin temaga politseid ootama. Uurisin ta eluolu kohta ja küsisin, kas võin ta pärast palvetada. Ta oli nõus, nii et palvetasin siis, et Jumal teda aitaks ja et ta saaks sõltuvustest vabaks, leiaks töö ja üle kõige - leiaks suhte Jumalaga. Pärast seda rääkisime veel tükk aega, politsei tulekuni läks kokku 25 min (ega kiiret polnudki). Tundsin, et selle mehe julgustamine ja ärakuulamine oligi "tarkuse tasaduse" tegu, mida olin palunud.
"Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega,
millega Jumal meid endid julgustab." (2Kr 1:4)
2015-05-06 21:27:20 Vivian Tamm
Eelmisel nädalal võtsin aja maha ja nii hästi kui oskasin, panin kõrvale oma meelistegevused, nagu näiteks filmi vaatamise ja klaverimängu. Igal võimalikul vabal hetkel uurisin Jumala sõna ja olin palves. Nädala lõpuks tundsin kui kosutav see oli. Ja mõistsin ka, kui palju tegelikult domineerivad mõned asjad mu elus rohkem kui Jumal. Ma olin siiani mõelnud, et mis ime läbi suudab mu vanaema viimased kümmekond aastat elada niiviisi, et päevast-päeva vaid loeb Piiblit, palvetab, kuulab Pereraadiot ja hoiab majapidamist korras. Avastasin taaskord, et siin loevad ka väga palju prioriteedid. Karm tõde - minul isiklikult on veel üks parajalt pikk teekond ees veel selle punktini, kus ma lõpetan selle pideva enda vajaduste ja rahulolu peale mõtlemise ja lasen Jumalal teha oma tööd. Kuid õnneks ma tean, kus suunas ma liikuma pean.
2015-05-05 19:00:28 Angelika
Hei!
Eelmisel nädalal nägin teadet, et Onoored korraldavad Aarete jahti ja tundsin kohe oma südames, et tahan selles kaasa teha. Põhjus võis olla ka selles, et olen seda varem teinud ja kogenud kuidas Jumal tahab mind ja üleüldse oma poegi ja tütreid kasutada, et teisi väljaspool kogudust õnnistada.
Ehk siis pühapäeval (03.04) kogunesime Maarja Kabelisse. Palvetasime lühidalt, et seejärel kirja panna märksõnad või tunnused meie otsitavate aarete kohta. Tundsin alguses, et ei tea, kas minu mõtete hulgast võiks ka sel korral sinna lehele mõni märksõna jõuda, mis reaalsuses olemas ka on, sest mõistsin oma puudulikkust tol hetkel väga tugevalt. Aga tänu Jumalale kelle arm on suurem, kui kõik minu puudused ja mingid sõnad jõudsid lõpuks lehele. Esiteks tuli mulle koht: Rocca al Mare. Samal hetkel tundsin, et see on küll asukoht kuhu minna ei tahaks. Seega jätsin alguses selle üldse lehele kirjutamata. Hiljem tuli aga selge märguanne selle kohta, et see on hetk, kus tuleks kuuletuda ja nii ma tegin. Järgnes veel hulk erinevaid tunnuseid, milled kirjutasin lehele.
Teiste märksõnad olid suures osas seotud vanalinnaga ja seetõttu otsisime sealt alguses võimalikke aardeid. Leidsime sealt 2 aaret, kelle eest saime palvetada.
Kui rohkem aardeid vanalinnas ei suutnud leida, otsustasime minna Rocca al Maresse. Kuna mul olid märksõnad “(mere) kallas“, “mets“, “nike jalatsid“, “lokkis juuksed“, “koerake“ ,“kollakaspruun jope“ jne, siis liikusime Rocca kaubanduskeskuse juurest lähimasse kohta, kust sai mere kaldale, edasi nägime ühte metsatukka ja otsustasime liikuda sinna. Mingi hetk ei tundunud enam mõttekas edasi minna metsas, sest inimesi seal küll oli, aga neid oli vähe. Nii kui metsast välja jõudsime nägime tädikest, kellel oli kaasas “koerake“, tal olid jalas “nike jalatsid“, tal olid “lokkis juuksed“ ja tal oli jope all “kollakaspruun“ pluus. Kuigi mul oli lehel kirjas “pruunikas-kollane jope“ olime leidnud oma kolmanda aarde. Tutvustasime kõigepealt oma “mängu“ ning seejärel küsisime, et kas tal on tervisega mingeid probleeme või haiguseid ja ta nimetas õla valu ning seda, et ta sõbrannal on vähk. Panin oma käe ta haige õla peale ning palvetasime nii tema kui ta sõbranna eest. Hiljem ta ütles, et ta õlg on parem!
Kõige rohkem kogesin läbi Aarete jahi seda, et kuigi ma ei ole perfektne, tahab Jumal mind kasutada selleks, et välja jagada Tema armastust!
Jumal on nii hea!
Angelika
2015-05-05 12:50:15 Eduard Ülevain
Meie sõnad ja väljaütlemised võivad kergelt kedagi haavata, kuid need võivad ka hoopis julgustada ning ülesehitada. Ma südamest siiski usun, et Oleviste noori üleüldiselt iseloomustab võime teisi julgustada, rõõmustada ja innustada.
Ja kui mõelda, et kõik need tunnistused siin ja ka iga meie noortekal väljaöeldud lugu või tunnistus võib anda kellelegi just selle otsitud sõnumi. Ja kui kasvõi üks inimene kogu sellest suurest pundist saab julgustatud ning leiab jõudu edasiminemiseks, siis ju ongi korda läinud kogu see ettevõtmine. Hiljuti pöördus minu poole ka üks noor, kui oli näinud korduvalt minu nime siinsete tunnistuste juures. Ta andis mulle teada, et ta on saanud väga julgustatud nendest lugudest ning see omakorda julgustas ka mind ning andis mulle mõista, kui vajalik on tunnistamine :)
Eduard
2015-05-05 11:07:05 Eduard Ülevain
Minu jaoks pole raha olnud kunagi otseselt motivaator. Seetõttu ma arvasingi, et see väljakutse jääb vist mul täitmata. Siiski avastasin ennast ühel heal hetkel mõttekäigult, kus raha oli motivaator.
Ma usun, et meil paljudel, just eriti meil noortel, on palju selliseid hetki, kus finantsolukord pole võibolla just kiita ning tuleb teha kärpeid ja genereerida ideid, et kuidas edasi minna. Seoses minu vahetusaastaga (mainin, et viibin hetkel vahetusaastal Saksamaal) tekkis mul ka üks selline äriidee, kui nii nimetada võib. Ja tegelikult ideel on täiesti jumet, parandaks finantsolukorda kindlasti, nõuaks natuke asjaajamist ja käimalükkamist ning siis olekski korras. Ja siis ma leidsin endas, et ainuke põhjus, miks ma sellega algust üldse teeksin, oleks raha. Tegelikkuses ei tohiks see kunagi olla põhjus millegi algatamiseks, vähemalt mina leian nii. Kui on majanduslik raskus, küll Jumal leiab parema viisi selle lahendamiseks ning ega minu teed pole Jumala teed.
Vot nii! Ma tahtsin lihtsalt jagada Teiega midagi tegelikult iseenesestmõistetavat, kuid mis vahel võib lihtsalt jääda mõtete varju.
Eduard
2015-04-28 18:44:33 Vivian Tamm
Võtsin ühe inimese eeskujul igal hommikul palvetada, et öelda: "Jumal, ma usaldan sind!"
Toon väikese tunnistuse. Nimelt kadus mul eelmise nädala lõpus ära väga oluline kaart, millega ma saan koolis süüa näiteks. Algul muidugi tundsin muret, kuid lasin sellel minna. Ma ei hakkanud uurima, et kuidas ma saaksin koolis edaspidi süüa või palju uue kaardi tegemine maksab. Ja eile kirjutaski mulle klassiõde, et see kaart on leitud ja see on tema käes. Kontrastiks siia kõrvale kohe, et kui ma mõni aasta tagasi kaotasin oma rahakoti, koos pangakaardi ja muu väärtuslikuga, siis see jäigi kadunuks. Ja nüüd ma mõistan miks. Mul polnud tingimusteta usaldust Jumala vastu ja Tal polnud lihtsalt ruumi, et tegutseda. Aga kui me oleme elava Jumalaga suhtes, siis ei tohiks olla küsimustki, et kas me Teda usaldame. Tema on tõotanud olla ustav, ning kui me usaldame Teda, siis Ta ei vea meid alt, sest et Tema on see, kes meid oma peopesal hoiab kuni ajastute lõpuni.
2015-04-19 22:52:42 Madli
Eile, laupäeval, ma võtsin kätte ja korrastasin oma tuba. Alguses kuidagi üldse polnud motivatsiooni ja laiskus tahtis võimust saada. Enne aga kui koristama hakkasin palvetasin,et Jumal annaks mulle jõudu ja tahtmist enda ümbrus korda seada. Hakkasin vaikselt riiul riiuli haaval asju korda seadma. Mingil hetkel tekkis aga nii suur jõud ja energia, et väga väikese ajaga suutsin toa korralikult ära koristada. Tunne pärast seda oli super. Tundsin, et Jumal oli mind kuulda võtnud.
Eks palve aitabki, kuid selleks, et head asjad juhtuksid, on vaja enda poolt ka midagi anda. Aitab kasvõi lihtsalt eneseületamine. :)
2015-04-02 11:19:36 Eduard Ülevain
Mul oli ka üks igatsus, üks projekt. Tundus, nagu Jumal oleks selle minu ette toonud. Ja nõnda ma võtsin selle eesmärgiks. Ja ma kuulsin ka üht lugu. Lugu kõlas nii:
Olid kord kaks põllumeest. Oli parasjagu kuivaperiood ning põllud vajasid hädasti vihma ning mõlemad mehed lootsid, et hakkaks vihma sadama. Mõlemad mehed ka palvetasid, et hakkaks vihma sadama. Ainult üks mees neist kahest ehitas aga vajaliku konstruktsiooni, et vihmasaju korral vihma kokku koguda ning seda ka siis põllutöös kasutada. Mis sa arvad, kumb mees uskus rohkem, et hakkab vihma sadama?
Kui sa usud, et Jumal on sinuga, siis pead sa ka olema valmis tegema omalt poolt kõik võimaliku. Kas sa oled ikka valmis? See lugu ja mõttekäik innustas mind oma vundamendi ja konstruktsiooni valmis seada, et Jumal saaks tegutseda. Ma tahtsin näidata, et ma olen valmis.
Eduard
2015-03-29 17:38:04 Vivian Tamm
Minu jaoks oli see väljakutse paras pähkel. Sest minu keelekasutus on koduse kasvatuse tõttu ausalt öeldes olnud juba lapsest saati päris õõvastav. Juba 1.klassis olles loopisin roppe sõnu tuulde, ja hiljem lisandusid sinna ka iroonia ja sarkasm. Ehk sisuliselt rääkisin seda, mida sülg suhu tõi. Ja mingit moodi pidasin sellist keelekasutust oma loomulikuks iseloomujooneks. Kuid Jumal aitab aru saada kõigest, mis on vale ja halb.
Selle väljakutse puhul ei kasutanud ma ei sõbra ega pereliikmete abi, ei aidanud mind isegi see, kui klassiõed manitsesid, et kristlase kohta ma räägin päris halvasti. Kuid mind aitas üpris palju üks araabia vanasõna: "Ava oma suu vaid siis, kui see, mis öelda kavatsed, on ilusam kui vaikus."
Üsna pea avastasin, et ma mõtlen hoolikalt peas läbi selle, mida öelda kavatsen, ja kui ma ei oska seda sõnastada, siis ma parem üldse vaikin. Ja siiani on see toiminud.
2015-03-29 17:23:10 Vivian Tamm
Võtsin selle väljakutse vastu kindlal eesmärgil - et hakkata Jumalat usaldama jälle. Enne selle väljakutse vastuvõtmist olin jäänud mõneks ajaks Jumalale võõraks, ning sellepärast tundsin ka uuesti nn "lähenemiskatseid" tehes ebakindlust, et äkki Jumal ei tahagi üldse enam mind oma lähedusse ja ma tundsin et ma ei väärigi seda. Aga pärast seda üht nädalat, pidevalt korrutades neid kirjakohti, on Jumal mind julgustanud ja kuidagi juhtinud nii, et ma olen hakkanud Teda usaldama rohkem kui kunagi varem, ja koos sellega on kadunud mu südamest see pidev enese süüdistamine, mis päevast päeva mul turjal istus nagu kivide koorem.
Kõige enam meeldis mulle lugeda salmi Johannesse 6:37, kus Jeesus ütleb, et kes Tema juurde tuleb, seda Ta ei lükka välja. Ja see oli minu jaoks niivõrd julgustav uuesti avastada, kui palju Jumal meid armastab.
2015-03-29 16:45:57 Vivian Tamm
Niisiis, saatsin sel nädalal igal hommikul ühele sõbrale sõnumi.
Üks neist oli näiteks selline, mille saatsin ühele oma parimale sõbrannale:
"Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse!" (õpetussõnad 28:14). Soovin sulle väga hoitud päeva! Ole muhe :)
Leidsin, et see on väga hea moodus soovida oma lähedastele ilusat päeva, ja omamoodi on ka see evangeeliumi kuulutamine. Ja samas tekkis läbi selle ka mul endal rohkem tahtmist uurida Jumala Sõna.
2015-03-23 11:17:49 Hele-Maria
Toomas Vardja rääkis 22. veebruaril 2015 Olevistes, kuidas loota Jumalale rasketel ja kergetel aegadel. Oli väga praktiline jutlus, millest on hea mõtteid ka ellu rakendada. Näiteks see, et kergetel aegadel võiks vaadata ringi pilguga, et kuidas saad teistega jagada seda, millega Jumal Sind õnnistanud on.
Toomase jutlust saab kuulata http://www.oleviste.ee/mp3/ (pealkiri: 2015.02.22 Toomas Vardja)
2015-03-22 17:50:17 Vivian Tamm
Kõik olulised inimesed teavad, et olen kristlane. Jumal andis mulle selle väljakutse elluviimiseks väga palju võimalusi, kuid ma lihtsalt eirasin Teda, kartes kuidas inimesed reageerivad ja suhtuvad minusse siis pärast. Aga Jumal ei andnud alla minu ja antud väljakutse puhul, vaid andis väga selgelt mõista, et ma pean seda tegema, kohe ja praegu.
Niisiis, veetsin selle nädalavahetuse oma maakodus, ja sinna tulid kaasa üks noor mees ja naine, kes naudivad igapäevaselt elu ja on seega Jumalast väga kaugel. Ja ühel õhtul see noormees küsib mu käest, et miks ma alkoholi ei tarbi. Enam ei tulnud isegi mõttesse kõhelda ja end välja keerutada. Viitasin oma kaelas rippuvale ristile, ning ta sai aru. Hiljem küsis ta veel, et kas ma olen tõesti ristiusku, ja kas ma tõesti käin pühapäeval kirikus. Mul oli hea meel, et see ei jätnud teda külmaks, vaid ta näitas huvi üles. Ma sain aru pärast selle väljakutse täideviimist, et Jumal nii meeletult igatseb, et me Teda usaldaksime ja et kui Tema läkitab meid kusagile, siis Ta annab julguse olla see, kelleks Ta meid loonud on.
2015-03-21 13:36:42 Hanna Vaiklo
Ma kaua olen mõelnud, et peaks millegi jaoks juba varakult hakkama raha koguma. Mõtlesin välja ühe eesmärgi - autojuhiload. Olen mitu kuud juba raha kogunud juhilubade jaoks, sest ega need odavad pole. Olen kindel, et see on üks hea eesmärk mille poole püüelda :).
2015-03-21 09:53:15 Eduard Ülevain
Kui sinu hoole alla on usaldatud midagi, mis kuulub Jumalale ...
Kirjutan siia selle lihtsa tunnistuse, mida ma natuke jagasin ka eile Oleviste noortekal.
Enne kui ma läksin elama aastaks Saksamaale, vastutasin ma osaliselt Oleviste noortekate eest. Seega võibki öelda, et minu kätte oli usaldatud midagi, mis kuulub Jumalale - Oleviste noored. Ja juhtus nii, et tulin möödunud kolmapäeva õhtul Eestisse. Algselt oli mul plaanitud üks projekt siin Eestis sel ajal, aga see antud projekt kukkus minu jaoks ära. Ja vot mina ei teagi miks, aga ma tean öelda, et minu teed ei ole Jumala teed ning minu plaanid ei ole Jumala plaanid. Ja võibolla on minu projekt siin Eestis natuke teine, kui ise ette kujutasin. Võibolla pidingi tulema siia hoopis Oleviste noori rõõmustama ja julgustama.
Igatahes mulle meeldivad Jumala teed ning tema väljakutsed ja üllatused. Nagu kutsub üles ka väljakutse, siis ma tahan olla ustav Jumalale!
Eduard
2015-03-16 19:18:28 Eduard Ülevain
Lahinguid on pidevalt ...
Mul pole kunagi olnud enast nooremat õde ega venda. Ka minu nõod minust üle kümne aasta vanemad.
Hetkel elan ma aga Saksamaal, kus mul on ka 15-aastane noorem õde. Ja ma pean tõdema, et mul on tulnud ette lahinguid, mida ma kunagi pole pidanud võitlema. Ma saan oma õega super hästi läbi ning ta on mulle justkui nagu päris õde. Aga ega vahel võib ikka väikeseid arusaamatusi ette tulla ning mu õde on ka hetkel sellises raskes eas. Aga mis mina olen leidnud, et kõige tõhusam relv on ikkagi armastus ning seda armastust, mida Jumal mulle on andnud, tahan ma ka teistega jagada. Oligi ühel pärastlõunal, kui mu õel oli natuke paha tuju ja raske päev olnud, et läksin köögis tema juurde kallistasin teda. Tervelt 20 minutit järjest seisime üksteise embuses keset kööki.
Ma näen tihtipeale, et mis on puudu, on armastus.
Me võitsime lahingu!
Eduard
2015-03-15 00:54:10 Eduard Ülevain
Kui tore on ikka saata hommikul kellelegi sõnumit, teades, et sellega võid kedagi julgustada ...
Saatsin nädal aega järjest igal hommikul erinevale inimesele julgustava sõnumi. Üks saadetud sõnum nägi välja näiteks selline, mille saatsin kõige esimesel väljakutsepäeval oma vennale:
Mõnusat neljapäeva hommikut sulle ja olgu sul üks hea päev, ole tugev!
"Usku, mis sul on, pea iseenese jaoks Jumala ees. Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat." Roomlastele 14:22
"Otsekui külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt." Õpetussõnad 25:25
Sain ka inimestelt mõnusat tagasisidet ning ma usun, et on hea oma päeva alustada Jumala Sõnaga :)
Väljakutseteni
Eduard Saksamaalt
2015-03-07 15:36:39 Eduard Ülevain
KES ma olen Jumalas?
Mõtlesin lahata enda jaoks lahti selle teema alapunktideks, et mõista, kes ma siis tegelikult Jumalas olen ning millise meelevalla on mulle Jumal andnud ning mis väärtus sellel siis tegelikult on.
Nagu olen ka varem öelnud, on väljakutseid elus palju, ainus probleem, mida mina näen, on, et kuidas neid siis vastu võtta. Siit tuleb ka üks väike lugu:
Oli pühapäevane päev, mil otsustasin antud väljakutse vastu võtta ning järgmise nädala jooksul seda oma elus rakendada. Lugesin piiblis olevaid kirjakohti ning leidsin, et mul on meelevald olla Jumala laps. Selles on juba omakorda peidus niivõrd palju. Oli esmaspäeva õhtupoolik, mil sõitsin rattaga trennist koju ning polnud veel kaugemale jõudnud Rendsburgist ( neile, kes ei tea, siis ma elan hetkel Saksamaal ühes väikelinna kõrval olevas külakeses). Mulle tuli vastu aga üks proua, kes küsis minult raha ning seletas, et tal vaja sõita homme hommikuks kõrval olevasse külakesse Büdelsdorfi. Vaatasin teda ning mõistsin, et too naine ei palu vast esimest korda inimestelt raha. Ma ütlesin, et mul ei ole raha ning sõtisin edasi. Olin ületanud juba tänava, sõitnud läbi väikese tunneli, ühesõnaga olin juba parajalt kaugel. Aga ma olen kord juba selline inimene, kui midagi hakkab nagu südamel kripeldama, siis tuleb midagi ka ette võtta. Lõin käega kolm korda vastu rattalenksu ning pöörasin ratta otsejoones ümber, samal ajal mõeldes, et miks ma küll praegu seda teen. Otsustasin tagasi sõita ning selle naise üles otsida. Minu üllatuseks oli ta selle aja jooksul juba palju kaugemale jõudnud kõndida. Leidsin ta parasjagu tänavalt, kus ta käis peale ühele vanemale prouale temalt järeleandmatult raha küsides/nõudes. Ma läksin selle rahaküsija naise juurde (hiljem märkasin, et samal ajal kasutas antud vanem proua juhust, et sellest naisest vabaneda) ning seletasin talle, et olin talle küll ennist öelnud, et mul pole raha, kuid et olin ennast ringi pööranud, et ta uuesti üles leida. Ma seletasin naisele, et mul on midagi paremat talle anda kui raha. Naine kuulas huviga. Ma küsisin, kas võin tema eest palvetada, millega proua lahkelt nõus oli. Palvetasin nii saksa keeles, kui ka eesti keeles ning ma õnnistasin teda.
Mõistsin, et Jumala lapsena, on mul meelevald paluda inimeste eest, kes seda vajavad ning õnnistada neid. See on minu põhiõigus Jumala kuningriigis.
Seega, väljakutseid on elus meil palju, tuleb ainult vajutada nuppu "võta vastu" ning olla julge. Küll Jumal juhatab edasi!
Eduard
2015-03-07 14:39:48 Eduard Ülevain
Ma tean, et pean taas võitlema, kuid silmaga ma sõda ei näe ...
Võib juhtuda, et mõned teist teavad, et ma elan hetkel Saksamaal ning olen seadnud üheks eesmärgiks ära õppida saksa keel. Nüüdseks mõikan juba saksa keeles üsna palju ning enamasti saan aru, millest inimesed räägivad. Aga et veel arenenda sellel teekonnal, siis proovisin hakata ka mõtlema saksa keeles, et lõpuks võiks ka näha saksakeelseid unenägusid, mis pidavat aitama tunduvalt kaasa uue keele õppimisele.
Tegin enda jaoks huvitava avastuse. Nimelt polnud teises keeles mõtlemine sugugi nii kerge. Avastasin, et samal ajal, kui proovin oma peas "kõva häälega" mõelda saksa keeles, siis tagataustal automaatselt toimub kogu suurem mõttetöö siiski eesti keeles. See tähendab siis kokkuvõttes seda, et oma mõtlemise üle kontrolli omada ei olegi nii lihtne väljakutse kui esmapilgul võib tunduda. See mõttekäik tõi mind aga koheselt meenutama antud väljakutset ning et me ei suuda tihtipeale ise neid halbu mõtteid oma peast välja saada, vaid peame paluma selleks abi. Abi Jumalalt, Jeesuse nimel.
Järgmiste väljakutseteni
Eduard
2015-03-03 18:34:32 Mirjam
Detsembrikuus, vahetult enne jõule, käisime paari sõbraga külastamas koguduse liikmeid, kes ei saa tervise halvenemise tõttu kirikusse tulla. Osa neist olid haiglas ja juba raskemas seisundis, osa aga elasid iseseisvalt oma kodus, kuid siiski tervis ei luba palju liikuda. Viisime neile koguduse poolt väikesed kingipakid ja palvetasime nendega. Minu jaoks oli selle juures tõsiselt kõnekas see, kui üks vana tädi rääkis, kuidas ta pole juba paar aastat saanud üldse õue minna, kuna tal tehti operatsioon, peale mida ei tohi ta eriti palju oma jalgadel liikuda. Kuid ta oli nii rõõmus, ma pole väga ammu näinud nii rõõmsat inimest ja see oli tõesti ta silmist näha! Ta ütles, et aga mille üle ma peaks nurisema? Mul on Jeesus! Olgu see meile kõikidele eeskujuks! Meil on Jeesus, kelles saab meil olla tõeline rõõm ja tõeline elu, sõltumata olukordadest!
2015-03-01 15:21:01 Eduard Ülevain
Jõulude ajaks tulin ma Eestisse ning oli väga mõnus võtta aega oma perekonna ja oma vanemate jaoks. Ma usun ja vähemalt loodan, et ka Teie võtsite aega jõulude ajal oma lähedaste jaoks.
Ka siin Saksamaal olles, kuigi ma olen üpris tiheda elugraafikuga, püüan leida aega oma (saksa)perekonna jaoks. Näiteks igal pühapäeva õhtul küpsetan ma midagi ning seejärel on nii mõnus õhtupoolikul koos istuda ja rääkida, et kuidas läheb jne. Nendest pühapäevaõhtustest koosistumistest on saanud meie uus traditsioon :). Ja just ongi, et need lihtsad tegevused, mis sa saad teha oma pereliikmetega koos, toovad sellise mõnusa tunde. Eile tegime koos aias tööd ning ma nii nautisin seda aega, sest see tuletas meelde hetki, kui ma pisut pisem olin ja kogu perega terve päeva aiatöid tehes mööda saatsin.
Koos, koos, koos!
Eduard
2015-03-01 12:48:47 Eduard Ülevain
Rõõm on hindamatu ...
Kui sa suudad kedagi rõõmustada, talle midagi head tehes, võib sellel olla lõpmatult suur väärtus.
Selle aasta detsembrikuu alguses mõtlesin juba aegsasti jõulude peale: mida kinkida, mida teha, kuidas teha. Ja siis mõtlesin, et tahaks oma vennale, kes ka minu üks tõesti parim sõber on, jõuludeks midagi tõesti ägedat kinkida. Ja siis tuli mulle meelde, et olime tükk aega rääkinud, et kui kihvt ikka oleks, kui oleks Xbox ja GTA V, mitte, et me kumbki mingid mängurid oleksime. Lihtsalt lapsepõlves sai mängitud ning oli vahva nüüd aga pole aega mängimiseks, aga oleks ikkagi ütlemata kihvt kui see oleks. Probleem oli muidugi selles, et antud kink pole olnud väga odav ning mina, kui vahetusõpilane oma finantsolukorraga just väga ei hiilga. Mingid finantsvarud mul siiski olid. Ja siis ma mõtlesin, et vot kui saab kedagi õnnelikuks teha, siis võib see maksta kui tahes palju, aga tuleb ära teha. Ja ma tean, et Jumal varustab ning mul pole tegelikult vaja murtseda. Küsisin ka natuke abi oma õdedelt, kes hetkel ka samuti kodumaast kaugel Taimaal. Ja kui kogu see ettevõtmine läbi sai, kink Eestisse toimetatud ning siis jõuluõhtul mu vend selle kingi avas, oli emotsioon tõeliselt hindamatu. Mu vend, kes küll 28-aastane on, oli taaskord nii rõõmus ja elevil nagu üks väike poiss, arvates alguses, et see ei saa tõsi olla ning peab mingi nali olema. Aga ei olnud nali.
Rõõmustame siis ka edaspidi oma ligimesi!
Eduard
2015-03-01 12:36:12 Eduard Ülevain
Tihti me ei näe seda, mis just meie silme ees on ...
Ma otsisin tükk aega oma varjatud rikkust. Mõtlesin, et noh olen sportlik, suudan joosta ja hüpata, oskan natuke mõnda instrumenti ka mängida, mida kõik võibolla ei tea ning seetõttu ongi võibolla varjatud. Aga ei. See ei ole ikka päris see ju, mida antud väljakutse minult nõuab.
Ja kui ma olin istunud umbes poolteist tundi viru keskuse bussiterminali ees oleval pingil ja rääkinud kodututega juttu, aluses oli rääkisin ainult ühega, hiljem moodustasime sellise mõnusa ringi, kus meid oli umbes 5 inimest. Ja peale seda ma mõistsin, et minu varjatud rikkus on see, et ma olen Jumala laps ning mul on Tema meelevald. Me palvetasime koos kodututega ning järgmisel päeval varustasin ka ühte neist kinnastega, kuna too oli oma kindad andnud ära sõbrale, kellel ka kindaid polnud.
Minu varjatud rikkus teha Jumala tegusid: palvetada, innustada, õnnistada ja tegutseda.
Olge vahvad!
Eduard
2015-03-01 12:24:14 Eduard Ülevain
Jõulude ajal Eestis olles võtsin eesmärgiks täita nii mitmeidki väljakutseid ning antud väljakutse oli üks nendest.
Ühel mõnusal pärastlõunal sain ühe hea sõbraga kokku. Veetsime koos terve päeva: rääkisime elust ja olust, käisime kohvi joomas jne. Ja õhtu lõpuks mõtlesime, et võiks koos ühe väljakutse täita. Niisiis võtsime kätte, läksime toidupoodi, iseendil ka kõht pisut tühi ja ostsime seda, mida ise tahaksime süüa, mis oleks aga kõhtu täitev ning sealjuures tervislik. Panime kokku kahepeale terve kotitäie söödavat ja joodavat ning läksime ostsime veel ühe kuuma tee. Ja viru keskuse terminali eest leidsimegi ühe kodutu vanaproua, andsime talle lahkelt selle toidumoona, õnnistasime teda ning tagatipuks veel pavetasime koos. Proua ei osanud midagi sellepeale kostagi. Tuleb välja, et ei ole ikkagi väga tavaline komme meil aidata ligimesi, seepärast oli antud isik natuke hämmingus. Sestap ma julgustan mitte kõndima silmad maas. Mul on veel palju õppida selles valdkonnas, kuid tahan ka teid innustada olema julged.
Samal nädalal veetsin aega veel nii mitmegi kodutuga neid julgustades ja nendega rääkides, et mõista nende muresid. Kuidas kõik see toimus on juba pikem lugu ning sellest võin kunagi hiljem tunnistada.
Eduard
2015-02-23 22:08:19 Vivian Tamm
Ma pole kunagi olnud eriline füüsiliste pingutuste sõber.
Kuid veidi rohkem kui kuu aega tagasi aga esitas Jumal ühel õhtul mulle konkreetse küsimuse - "Kas sulle ei lähe korda see mida mina arvan sellest kõigest?" Ja samal nädalal võtsin ette alustada treeningutega jõusaalis. Tahtsin ka esimesel korral juba loobuda, kuid peale esimest nädalat märkasin, kui erksaks see muudab tegelikult vaimu ja hoiab väljaspool mugavustsooni surnud ringi, mida me tänapäeva ühiskonnas nii väga naudime.
Kuid Jumal pole meid pannud siia maa peale selleks, et me kohanduksime tänapäeva laiskuse ja pool-ärkvel kõndimisega, vaid Ta tahab, et me oleksime ärkvel nii vaimselt, kui ka füüsiliselt.
Ja enda eest hoolitsemine füüsiliselt aitab sellele palju kaasa. See on see, mida Jumal minule selle väljakutse kaudu õpetas.
2015-02-23 21:50:52 Vivian Tamm
Minu üheks suurimaks sõltuvuseks oli Facebook.
Oli hommikuid, mil ma ärkasin üles ja esimese asjana lülitasin arvuti sisse, et minna internetti.
Ühel hetkel tundsin südames, et see ajaraiskamine ja tähelepanu suunamine asjasse, mis on rohkem kahjulik kui kasulik, jätab mulle vähem aega Jumala jaoks.
Niisiis, tegin ühel päeval lõpuks radikaalse otsuse ja panin oma konto kinni. Ja huvitavaks osutus see, et järsku näis aega justkui olevat topelt. Tekkis rohkem aega olla Jumalaga, rohkem näiteks õppida midagi uut ja arendada end vaimselt ja füüsiliselt.
Kuu hiljem, Facebooki kaheks päevaks naastes, märkasin endale üllatuseks, et seal pole mitte kui midagi enam vaadata või isegi kellegiga chattida. Niisiis, nüüdeks olen ametlikult Facebooki-sõltuvusest vabanenud ja usun, et see on üks parimaid otsuseid, mis ma olen vastu võtnud.
2015-02-22 23:35:59 Hele-Maria
Märkasin, et haavasin korduvalt oma väljaütlemistega inimesi enda ümber. Siis palvetasin nagu on kirjas Psalmis 141: "Issand, pane valvur mu suu ette!" ning palusin, et Jumal ise juhiks minu vestlusi ning tulemuseks olid väga ülesehitavad vestlused.
2015-02-22 19:17:45 Madis
Mulle kirjutas hiljuti üks täiesti võõras noor ja küsis, mida teha. Ta oli kutsutud ja sattunud ühte maakogudusse, kus kõik olid tema vastu lahked ja ootasid, et ta nendega liitub. Tema aga ei saanud paljudest usuasjadest aru ega tundnud midagi erilist ka oma südames. Samuti ei julgenud ta teistele tunnistada, et ei usu ega tunne tegelikult Jeesust ja nii oli ta sattunud kimbatusse ega teadnud, kuidas tegutseda.
Püüdsin seletada talle Piibli sõnumit ja Jumala asju, aga peagi sai sellest mittekuhugi viiv vaidlus ja ma olin kurb, et ei osanud teda Jumalale lähemale aidata. Sain aru, et kui Jumal teda ei kõneta, siis ei saagi ma midagi teha. Võtsin abikaasaga lühikese palvehetke selle inimese eest ja palusime, et Jumal annaks meile teada, mida Tema tahab sellele noorele öelda.
Palve ajal näitas Jumal mulle pilti - kätt ning selle lähedal raseerijaga žiletitera. Kohkusin ära, sest jutu järgi on sellel inimesel väga armastav perekond ja tundus väga ebaloogiline, et ta endale kurja tahaks teha. Otsustasin, et kirjutan talle sellest, mida Jumal mulle näitas, aga mingeid järeldusi sellele ei lisa. Kirjutasin, et Jumal näitas mulle sellist pilti ja usun, et Ta tahab sind hoiatada, et sa viga ei saaks jne.
Paari päeva pärast kirjutas ta mulle kirja täis sügavat imestust ja küsis: "Kust te teadsite, et ma meestejuuksuriks õpin? Meil on just praegu raseerimise tunnid, eks ma siis katsun ettevaatlik olla". Selles kirja kirjutas ta mulle esimest korda endast lähemalt ning oli sügavalt hämmeldunud, et Jumal tema olukorda teadis ja sellest mulle rääkis.
Tahan edaspidigi olla Jumala suu
2014-12-23 13:03:10 Eduard Ülevain
Ma hakkasin ka mõtlema, et kuidas ma võiksin oma kõne puhastada, sest selliseid roppe ega ka vandesõnu ma ei kasuta. Aga siis jõudsin ma arusaamani, et mulle meeldib teha palju huumorit, milles pole iseenesest midagi halba. Kuid mida edasi ma mõtlesin, siis jõudsin selguseni, et ma kasutan irooniat ning sarkasmi. Ma teadsin küll, mis on nende kahe vahe, kuid ma tahtsin kindel olla, seega uurisin välja täpsema seletuse. Ning sealt saingi aru, et ma kasutan siiski palju sarkasmi.
Irooniat võib kasutada, öeldes näiteks, et täna on ilus ilm, kuigi tegelikkuses sajab vihma ning on pime, siis on kasutatud irooniat. Kui aga tehakse sarnane viide, aga kellegi teise isiku kulul, eesmärgiga temale haiget teha, ei pea olema väga tahtlik eesmärk isegi haiget teha, siis tegemist on sarkasmiga.
Sain aru, et kasutasin sarkasmi üsna tihti, mitte, et ma tahaks kellelegi väga haiget teha, aga selline väike togimine pole juba halb. Või siiski?
"Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu." Efeslastele 4:29
Ma andsin sildi oma (saksa) õele, Evale, et iga kord, kui ma kasutan sarkasmi, siis ta annaks mulle märku. Aga ksujuures ma ise hakkasin seetõttu palju rohkem tähele panema, mida ma ütlen. Niiet see toimib mitmel viisil. :)
Eduard
2014-12-23 12:53:20 Eduard Ülevain
Minu jaoks käivad käsikäes antud väljakutse ja 13. väljakutse "Paranda meelt". Seepärast võite seda ühte ja sama tunnistust lugeda mõlema väljakutse alt. Kohe seletan ka miks.
"Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest" Roomlastele 3:23
Midagi, mida mina tegin kui ma olin võibolla 11-aastane, kuskil niimoodi, enne kui ma tulin üldse Olevistesse. Ja see patt on mind vahepeal ikka kummitanud. Umbes poolteist aastat tagasi tunnistasin ma seda oma väga heale kahele sõbrale, oli nagu väike DNA grupp. Aga ikka aeg-ajalt tuli see tegu mulle vahepeal meelde. Aga nüüd see antud väljakutse oli see, mida vajasin ning taipasin, et miks see kogu asi mind veel kummitab. Nüüd novembris rääkisin ja tunnistasin kõigest sellest ka minu ühele väga heale sõbrale ning rääkisin ka talle nimelt, mis mulle südamesse oli tulnud, et peaksin tegema. Sel reede õhtul, 19. detsembril, saabusin Saksamaalt jõuludeks koju, Tallinnasse, ning eile võtsin kätte ning ajasin asjad joonde. Ja hetk peale seda, kui olin oma vead niiöelda parandanud, siis tundsin kohe suurt kergendust.
"Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus." Efeslastele 4:28
Kuskilt ma ka lugesin (ma arvasin, et see oli Piiblist, kuid kuna ma nüüd seda üles ei leidnud Piiblist otsides, siis ei julge kindlalt väita, et see Piiblis kirjutatud on), et kes varastas enne, see ärgu varastagu enam ja TAGASTAGU/TASUGU see, mis ta on teinud.
Ei ole mina, Eduard, mingi püha ega kuidagi puhas - Jumal on puhas ja püha. Aga ma tegin omapoolse sammu lepituseks.
See on minu tunnistus.
Eduard
2014-12-23 12:52:07 Eduard Ülevain
Minu jaoks käivad käsikäes antud väljakutse ja 17. väljakutse "Lepi ära!". Seepärast võite seda ühte ja sama tunnistust lugeda mõlema väljakutse alt. Kohe seletan ka miks.
"Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest" Roomlastele 3:23
Midagi, mida mina tegin kui ma olin võibolla 11-aastane, kuskil niimoodi, enne kui ma tulin üldse Olevistesse. Ja see patt on mind vahepeal ikka kummitanud. Umbes poolteist aastat tagasi tunnistasin ma seda oma väga heale kahele sõbrale, oli nagu väike DNA grupp. Aga ikka aeg-ajalt tuli see tegu mulle vahepeal meelde. Aga nüüd see antud väljakutse oli see, mida vajasin ning taipasin, et miks see kogu asi mind veel kummitab. Nüüd novembris rääkisin ja tunnistasin kõigest sellest ka minu ühele väga heale sõbrale ning rääkisin ka talle nimelt, mis mulle südamesse oli tulnud, et peaksin tegema. Sel reede õhtul, 19. detsembril, saabusin Saksamaalt jõuludeks koju, Tallinnasse, ning eile võtsin kätte ning ajasin asjad joonde. Ja hetk peale seda, kui olin oma vead niiöelda parandanud, siis tundsin kohe suurt kergendust.
"Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus." Efeslastele 4:28
Kuskilt ma ka lugesin (ma arvasin, et see oli Piiblist, kuid kuna ma nüüd seda üles ei leidnud Piiblist otsides, siis ei julge kindlalt väita, et see Piiblis kirjutatud on), et kes varastas enne, see ärgu varastagu enam ja TAGASTAGU/TASUGU see, mis ta on teinud.
Ei ole mina, Eduard, mingi püha ega kuidagi puhas - Jumal on puhas ja püha. Aga ma tegin omapoolse sammu lepituseks.
See on minu tunnistus.
Eduard
2014-12-08 10:52:48 Gerly
Kuna kevadel läksin uuele töökohale, siis sain palju uusi kolleege. Juba eismeste päevade jooksul tähistas keegi oma sünnipäeva ja mina sain ühele inimesele alkoholist loobudes rääkida ka selle juurde oma loo, miks ma ei joo ja kuidas Jumal on mulle kinkinud palju enamat. Minu üllatuseks oli see tema arvates "kohutavalt lahe", et ma ei joo ja ta ütles, et tahab sellest kinldasti õppust võtta. Näen, et Jumal tahab Tema elus oma tööd teha ja lisaks sellele väikesele vestlusele on Jumal andnud mulle veel mitmeid võimalusi Temaga otse rääkida kristlusest, nagu see oma parimas potentsiaalis on. Isegi Püha Vaimu teemal oleme juba vestelnud.
Lisaks sellele sai Jumal mind paari töökaaslase elus veel kasutada. Kuna minu töölaua asukoht muutus, sattusin istuma inimese kõrvale, kellega ma üldse ei suhelnud ja kes tundus väga eemalehoidev. Kuidagi läks nii, et kolme nädala jooksul hakkasime tihedalt suhtlema ja ta jagas mulle isegi oma väga isiklikke muresid. Olin üllatunud, et just mulle, millegipärast usaldas ta mind selleks juba paari nädala möödudes piisavalt. Otsisin võimalusi rääkimaks talle oma elust ja Jumalast. Tuligi mitmeid võimalusi ja kuigi me ei ole saanud veel põhjalikumalt rääkida, siis mu töökaaslane teab, et ma olen kristlae ja sain temaga piisavalt lähedaseks, et ka edasi suhelda ja jõuludel kristliku muusikaga plaadi kinkida jne.
Kuna pool meie büroost ja sealhulgas ka mina kolisime uude kohta, siis sain vahepeal teada, et mul on jäänud veel kuu aega tötöada oma seniste kolleegide kõrval. Selline teadmine paneb rohkem võimalusi otsima ja rääkima. Nüüd töötangi juba uues büroos, aga need kontaktid on endiselt olemas, kellega vanas büroos koos töötades avameelsemalt rääkima hakkasin. Jumal teeb head tööd ja ma näen, kuidas Ta oma imelisel, erilsel viisil tõmbab inimesi enda poole. Hea on olla osa sellest põnevast protsessist.
Mina iagatehs kavatsen jõuludle kõiki oma natukene lähedasemaks saanud töökaaslasi ühe väikese kingitusega ehk kritliku muusika plaadiga üllatada. Sel talvel on eriti hea võimalus, kuna mu sõbranna saab just valmis plaadi, kus on ka üks minu kirjutatud laul elavaks tunnistuseks mu kolleegidele.
Otsime koos edasi neid tunnistamise võimalusi, sest Jumal annab neid tegelikult päris palju!
2014-12-08 10:19:39 Gerly
Novembri kuus lugesime ja arutasime kodugrupiga neid kirjakohti, mis vastavate väljakutsete juures olid. Ma ei ole oma elus palju ülemuste eest palvetanud, aga seekord jäi see väljakutse kuidagi eriti silma. Kuna minu töökohal oli hetkel minu vahetu juhi ametikoht vaba ja mitu inimest kandideerisid sinna, siis palvetasin, et Jumal võiks kõiki kandidaate õnnistada ja Tema tahe võiks sündida. Paar päeva pärast minu palvet selgus, et meie kõigi üllatuseks sai meie vahetuks juhiks üks alles üsna hiljuti meile tööle tulnud inimene, kes on iseloomu poolest väga sõbralik, toetav ja empaatiline. Me kõik olime üllatunud ja rõõmsad, kaasarvatud tema ise. Kui hiljem küsisin, et miks ta otsustas alles nii vähese töökogemuse (selles ettevõttes) pinnalt kandideerida, siis ta ütles, et ühel hetkel tuli tema sisse mingi üleloomulik kindlus ja teadmine, et see on tema jaoks ja nüüd on õige hetk. Ma olen kindel, et Jumal juhtis kogu seda tunnetust ja uue juhi otsimise protsessi :)
Gerly
2014-11-27 22:55:57 Vivian Tamm
Mõtlesin üsna pikalt, et kuidas täpselt ma selle väljakutse sooritan, kui isegi noorteõhtul on üsna raske kellegagi teha tutvust, kuna inimesed istuvad teatud gruppides ja ei tahaks nagu väga olla see "kutsumata külaline". Niisiis hakkasin mõtlema, et järsku ma juba olen kohtunud kellegagi. Nii ongi.
Ma tean seda härrasmeest tegelikult juba mõni kuu. Aga ma sain temaga tuttavaks just ühel noortekal. Ta võib olla välimuselt eemaletõukav, ja ma olen üsna mitu korda märganud, kuidas inimesed vaatavad kahtlustava pilguga mind, kui ma räägin selle inimesega.
Kuid see inimene pole lihtsalt inimene - ta on ka Jumala laps, ta on samasugune nagu mina ja Jumal armastab teda täpselt sama palju kui mind. Ta on tagasihoidlik ja on näha et elu pole teda kõige hellamalt kohelnud, kuid ta on niivõrd sooja südamega ja nii siiras inimene, et mul on teda igal noorteõhtul tõeliselt suur rõõm näha. Ma kogu oma südamest loodan, et tulevikus näeksid kõik inimesed, et pisut määrdunud raamatukaante vahel on peidus üks väga huvitav seiklusjutt.
2014-11-27 09:24:53 Vivian Tamm
Mind on õnnistatud nelja imelise õe ja vennaga. Kahjuks igapäevaselt nendest näen ma vaid üht, kelleks on mu vend Volts. Ta on väga kirglik sportlane, ja kui ta muidu on rääkinud, et mida ta trennis tegi tol päeval või mis koolis juhtus, siis on see kuidagi kõrvust mööda läinud.
Kuid sel nädalal võtsin aja, et uurida, mis hinded tal on praegu koolis ja mida ta trennis õppinud on, aitasin tal õppida vene keele tööks, ja hoidsin veel rohkem palves. Ja selle väljakutse järel tunnen ma, et see on asi, mida peaksin tegema igapäevaselt.
Aeg on väga väärtuslik, ja kui me ei jaga seda oma lähedastega, siis kellega veel?
2014-11-24 23:37:10 Vivian Tamm
Mul on olnud üsna pikka aega üks kartus. See võib esialgu tunduda üpris naljakas või veider. Kuid minu suurim kartus tänaseni oli autokool. Mul oli suur hirm sõidutundide ees, ja kui ma pidin ühel sõidutunnil ise istuma rooli taha ja gaasi vajutama, käis minust värin läbi, sõites kõigest kiirusega 10km/h.
Kuid kartus on nagu bakter - annad sellele head tingimused, ning see paljuneb väga hästi. Niisiis paljunes minuski see kartus. Hakkasin kahtlema, kas ma suudan, kas ma vajan juhilube ja kui ma need ka saan, siis kas ma suudan ka päriselt juhtida autot, näiteks meie pealinnas mis on liikluse koha pealt päris jube.
Ma andsin selle olukorra Jumalale üle. Ja täna, 24.novembril, kui mul oli sõidutund, oli ühe ainsa hetkega kogu kartus kadunud. Korraga tundsin end autorooli taga nii julgelt, nagu mul oleksid juba olemas juhiload. "Ma suudan kõik Temas, kes teeb mind vägevaks." Olin unustanud, et mul on päris isiklik õpetaja, kes istub igal sõidutunnil minu kõrval ja kes hoiab seda rooli koos minuga.
Ma võitsin oma suurima hirmu, sest Temas oleme me võitjad!
2014-11-24 00:41:59 Elise
Võtsin ka väljakutse vastu ja palvetasin alguses teadlikult iga päev tänamise vormis, aga nüüd on nädal aega juba ammu täis ja ma ikka palvetan tänamise vormis, sest ma avastasin enda jaoks, kui palju lihtsam ja toredam mul endal on usus palvetada kui ma palun, et "Jumal ma tänan, et sa teed seda ja et sa oled seda juba teinud" kui see, et ma lihtsalt pooleldi kahtlusega tihtipeale palun, et Jumal teeks seda, samal ajal teades, et ta võib-olla ei tee. Ma olen hakkanud märkama enda elus rohkem reaalseid palve vastuseid nende nädalate jooksul. Asjad mida ma kunagi ammu olen palvetanud on hakanud täide minema ja ma olen nii suures hämmingus ja veel suuremas tänus!
2014-11-19 23:49:27 Eduard Ülevain
Palvetasin nädal aega tänamise vormis. Täna avastasin, et olen tänulik, et saan olla tänulik. Kas pole mitte vahva? :)
Ma usun, et minu sellise lihtsa, lühikese ja lapsemeelse tunnistuse peale ei ole vaja midagi rohkem üteldagi.
Eduard
2014-11-19 23:46:20 Eduard Ülevain
Võtsin tänase päeva, et palvetada, lugeda piiblit, kiita Jumalat. Otsustasin paastuda Facebooki, Youtube'i ja üldse arvuti üleliigsest ja ebavajalikust kasutamisest ning mul jäi tõesti palju aega üle. Ma täna mõtlesin, et ma tahan nii hakatagi tegema, sest see aeg, kui sain piiblit lugeda ja palvetada oli nii väärtuslik. Tänase päeva jooksul sain vist nüüdseks neljale uuele väljakutsele tunnistused kirjutatud ning täna võtsin vastu ühe oktoobrikuu väljakutse, mis mul ainsana oli veel täitmata "Tee see ükskord ära". Ja see väljakutse kujunes minu jaoks palju suuremaks kui ainult ühekordne projekt. Edasi saate lugeda selle väljakutse juurest.
See, et tänase päeva jooksul sain nii paljudele väljakutsetele vastata ja palvetada ka mitmete asjade eest, on tõesti vägev.
Julgustan paastuda, kui minu tänane paast oli üpriski teistsugune ning ma pole sellisest asjast varem paastunud, kuid tuleb välja, et see ongi just vajalik.
Eduard
2014-11-19 23:37:34 Eduard Ülevain
Käisin täna kodugrupis ning palvetasime meie juhtide ja ülemuste eest. Mul on hea meel, et selline lihtne, kuid samas vajalik väljakutse on siin, sest meid on ju kutsutud seda tegema.
Ma olen vist alles nüüd mõistnud, et mida tähendab "Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute." Matteuse 6:7-8
Nii hea on teada, et pole ühtegi palvet ega appihüüdu, mis ei kostuks Jumala kõrvu. Üks lihtne palve, ainult paar sõna, rohkem pole vajagi :)
Eduard
2014-11-19 23:28:25 Eduard Ülevain
Nonii, lõpuks sai see tehtud. Tõesti ma leidsin midagi, mis kannab täpselt seda pealkirja "Tee see ükskord ära".
Eks ma mõtlesin ikka tükk aega, et mis see võiks olla ja palvetasin selle pärast. Ja siis ma mõtlesin, et ma võiksin oma vanaemale ja vanaonule Jumalast rääkida ning tuua nad Jumala juurde. Ja siis ma mõtlesin, et ma võiks teha sellise listi, kus on peal inimeste nimed: tuttavad, sõbrad, sugulased, kes võiksid saada päästetud. Ja tol hetkel käis minu peast ja minu mõtteist läbi selline lause: "Jah, ma olen päris tükk aega juba ju mõelnud teha sellist listi." Ja sel hetkel käis see "klõps" ning tegin enda jaoks sellise avastuse - SEE ongi just see, mida ma pean nüüd ära tegema ning mida Jumal on mul palunud juba ammu teha."
Täna õhtul kirjutasin kirja oma vanaemale, kus rääkisin tõe leidmisest. Mind ootab ees pikk teekond. Järgmiseks kirjutan kirja oma vanaonule, kes on kahtlemata minu kõige suurem fänn ja toetaja: iga kirja alla kirjutab "Olümpialootusele".
Kunagi kuulsin seda lugu, kuidas üks mees tegi listi, kus oli kirjas 100 inimese nimed. Selle mehe elu lõpuks sai viimane kui üks päästetud. Ma olen kindel, et see on ainult üks näide paljudest.
"Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe." Luuka 10:2
Eduard
2014-11-19 17:55:51 Eduard Ülevain
HEI!
Mulle meeldib väga selle väljakutse pealkiri, mis on justkui nagu sõbralik nõuanne. Mulle meedib samuti see lause: "Kui oled Jumalast kaugele jäänud ja ei julge tagasi tulla, siis jookse Isa sülle." See on võrdpilt sellele, kuidas ma käin siin Saksamaal iga päev kanalis ujumas, vaatamata külmale ilmale: iga kord ujumiskohta minnes on sees nii külm tunne, et alati mõtlen, et lihtsam oleks tagasi minna, aga siis ma võtan oma julguse kokku ja kasutan sellist nippi, et jooksen vette. Töötab iga kord ning pärast pea vee seest välja tõstmist on nii hea tunne ning keha hakkab end kohe ise soojendama ning üle keha tuleb selline hea soojus, et isegi ilma särgita pole külm olla.
Aga mis puutub sellesse väljakutsesse, käia kuu jooksul järjest igal pühapäeval kirikus, siis see sai mul vist just eelmise nädala lõpus täidetud. Ning ma seadsin endale selle juures veel lisaväljakutse: rääkida iga kord kellegi uue inimesega ning just vanema generatsiooniga. Sest tihtipeale suhtleme ainult nii enam-vähem endavanustega, aga vanemat generatsiooni üldse ei tunne, heal juhul võibolla nägupidi. Aga kuidas me saame siis seda koguduseks nimetada? Nõnda plaanisingi hakata ehitama väikest silda nende generatsioonide vahele. Ja kust oleks siis veel parem alustada kui mitte endast.
Aga mida on ühe tavalise silla ehitamiseks vaja? Aega, materjali ning tööjõudu. Ning ega antud silla jaoks on vaja sedasama: aega, materjali, milleks on julgus ja esimese sammu astumine, tööjõudu, kelleks olemegi meie.
Julgust väljakutsete täitmiseks!
Eduard
2014-11-10 22:43:02 Vivian Tamm
Selle aasta viimaseks koolinädalaks oli mul tekkinud iseenda hooletusest ja tähelepanematusest ühes aines mitu "2-hte." Ma jõudsin igapäev üpris hilja koju, ja viimane asi, mida ma tahtsin oli võtta oma konspekt lahti ja hakkata õppima, eriti teades, et teemad on minule väga ebameeldivad ja ebahuvitavad.
Ma teadsin, et ma pean saama selle selgeks, või muidu pean hakkama hiljem sellega veel rohkem vaeva nägema ja pealekauba jään stipendiumist ülejäänud kooliaastaks ilma. Nädala lõpuks ma sain parandatud kõik halvad hinded. Kuid see polnud mitte sellest, et ma ise oleksin kokku võtnud ennast kogu oma tahtejõu ja tragidusega.
Inimene oma loomult võib olla väga nõrga tahtejõuga, kuid Jumal polegi palunud meil tegutseda iseenda tarkusest. Elades tema auks igapäevaselt ja andes kõik temale üle, viib tulemusteni.
2014-11-10 22:41:11 Vivian Tamm
Selle aasta viimaseks koolinädalaks oli mul tekkinud iseenda hooletusest ja tähelepanematusest ühes aines mitu "2-hte." Ma jõudsin igapäev üpris hilja koju, ja viimane asi, mida ma tahtsin oli võtta oma konspekt lahti ja hakkata õppima, eriti teades, et teemad on minule väga ebameeldivad ja ebahuvitavad.
Ma teadsin, et ma pean saama selle selgeks, või muidu pean hakkama hiljem sellega veel rohkem vaeva nägema ja pealekauba jään stipendiumist ülejäänud kooliaastaks ilma. Nädala lõpuks ma sain parandatud kõik halvad hinded. Kuid see polnud mitte sellest, et ma ise oleksinnkokku võtnud ennast kogu oma tahtejõu ja tragidusega.
Inimene oma loomult võib olla väga nõrga tahtejõuga, kuid Jumal polegi palunud meil tegutseda iseenda tarkusest. Elades tema auks igapäevaselt ja andes kõik temale üle, viib tulemusteni.
2014-11-09 22:27:23 Eduard Ülevain
Praegusel hetkel elan ma Saksamaal ning veedan siin niiöelda vahetusaastat. Siin tuleb ette palju olukordi, mis kannavadki minu jaoks pealkirja "Jää tõele truuks!" Esimesel nädalal, kui olin siia just saabunud ning toimus minu siinse kodutänava rahvaga üks grillimis- ja osaliselt ka tutvumisõhtu, küsiti kohe minu käest, et kas soovin juua veini või õlut või... . Tehti suured silmad selle peale, kui vastasin, et võtaksin apelsinimahla. Päris naljakas :D
Hiljuti toimus Hamburgis üks vahetusõpilaste kokkusaamine, kuhu mind ka külalisena kutsuti. Õhtul veetsime niisama aega ja rääkisime juttu, inimesed avasid järjest õllepudeleid, tegid suitsu, ning ma istusin niisama, ilma kõige selleta. Nii imelik kui see ka poleks, siis inimesed küsivad imestunult minult, et kas ma siis ei tee mitte midagi, suitsu ega tarbi ka alkoholi. Justkui teeksin midagi valesti või midagi ebaloomulikku. Üks jällegi ütles, et raiskan oma vahetusaastat.
Aga päeva lõpuks, kui olen jälle kodus, siis minu siinne eestkostja ja minu "vend" Thomas ütleb tihti mulle, et hindab väga minu põhimõtteid ning et ma nii kindlameelselt neid järgin. Mõnikord mulle meeldib meelde tuletada ütlust: "Manners make the man!"
Aga julgustuseks paar kirjakohta veel:
"Usku, mis sul on, pea iseenese jaoks Jumala ees. Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat." Roomlastele 14:22
"Öeldakse: "Kõik on lubatud!" - Siiski kõigest ei ole kasu. "Kõik on lubatud!" - Siiski kõik ei ehitada kogudust." 1. Korintlastele 10:23
Eduard
2014-11-09 19:54:07 Eduard Ülevain
Kohtusin mõned nädalad tagasi ühel suuremal noorteõhtul Neumünsteris tuttavaks paari noorega, kes andsid mulle teada, et neil on plaan minna Kieli tänavatele evangeeliumi kuulutama. Olin ideega igati päri.
Eile oli siis see päev, kus pidimegi minema Kieli, ning ma kutsusin veel ühe oma sõbra kaasa, sest tegelikult ei tundunud ma õieti kedagi nendest, kelledega pidime minema evangeeliumi jagama. Kieli jõudes läksime ühte suuremasse kaubanduskeskusesse, seadsime üles kõlari, ühendasime juhtmed ja mikrofoni, ning hakkasime ülistusmuusikat tegema (eelnevalt oli muidugi ka selleks luba küsitud). Tantsisime ja laulsime. Inimesi kogunes meie ümber ning nõnda saime ka kohe kasutada võimalust nendega rääkima hakata. Ma proovisin ka siis: läksin rääkima paari poisiga, kes olid minust paar aastat ehk nooremad. Minu õnnetuseks nad inglise keelt väga ei osanud, niiet pidin pingutama saksa keeles.
Kogu selle ürituse käigus vaatasin ma pidevalt kahte oma sõpra, kes olid nii väge täis, muudkui läksid ja rääkisid. Ma esialgu arvasin, et nad on kuskil 27-aastased ehk. Kui pärast selgus, et nad on kõigest 19-aastased, siis ma tõesti imestasin. Ja ma mõtlesin, et kuigi nad on ainult paar aastat vanemad kui mina, nad räägivad sellise julgusega nagu neil oleks juba natuke rohkem elukogemust. Ma imetlesin nende julgust ning oskust haarata kinni igast olukorrast. Hiljem poes oli üks mees, kellel oli käsi kipsis ning seisis meie kõrval. Need minu kaks sõpra läksid kohe tema juurde, küsisid, et mis juhtus ning peale seda tegid lühikese palve, pikka juttu polegi vaja, ainult paar sõna.
Minu õppetund sellest korrast oli, et haarata kinni igast olukorrast ning olla julge.
Lihtne!
Eduard
2014-11-04 00:55:19 Hele-Maria
Ka see on ülekohus, kui saatan püüab meid panna mõnda valet uskuma. Mind on ta püüdnud teha kadedaks ja tänamatuks, justkui öeldes: "Vaata, mis kõik sellel või teisel on ja nad pole seda üldse ära teeninud. Ja Sul pole midagi!" Vale! "Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu," innustab Piiblis kiri heebrealastele. Teinekord püüab saatan mulle teha selgeks, et Jumalast ei tasu rääkida, mõelgu ma ikka, mida "normaalsed" inimesed muidu minust arvavad. "Kas ma nüüd otsin toetust inimestelt või Jumalalt? Kas ma püüan meeldida inimestele? Sest kui ma veel tahaksin meeldida inimestele, siis ma ei oleks Kristuse sulane," arutleb Paulus kirjas galaatlastele. Mõnikord püüab saatan mind hirmutada, siis ütlen talle, et "täiuslik armastus ajab kartuse välja," (1Jh 4: 18). Ja kui ta mind tahab matta süükoorma alla, saan ma öelda: "Nüüd on käes pääste vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl." (Ilm 12: 10). Saatana agenda on lihtne: varastada, tappa, hävitada, aga Jumalas on meil elu ülirohkesti (Jh 10: 10). Kurjusele tuleb vastu seista, tema tehtud ülekohtu vastu tuleb välja astuda. Kuidas seda teha? Jeesus on jätnud eeskuju - vt Lk 4: 1-13 (http://piibel.net/#q=lk%204:%201-13) "Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest." (Jk 4: 7)
2014-10-27 06:53:32 Vivian Tamm
Vahel tundub, et kõik on lootusetu. Sel nädalal tuli mul ette palju hetki, kus oleks tahtnud lihtsalt põlvili vajuda ja paluda. Kuid harva me mõtleme päriselt, kui palju on meil vedanud. Kui palju on mul vedanud, et mul on käed-jalad, et ma saan omal jõul hingata ja süüa, et ma elan vabal maal, et mul on võimalus minna poodi, kui kõht tühjaks läheb, et mul on perekond, et mul on sõbrad kes mind armastavad, et mul on võimalus minna igal esmaspäeval kooli. Vahel tahaks jonnida ja kurta et kui halvasti kõik on. Kuid mõtlema peaks vastupidi - kui hästi kõik on.
Kui suur ja hea on Jumal, et kõik, mis mul täna olemas on, on antud Tema poolt!
2014-10-26 23:24:15 Eduard Ülevain
Eile käisin oma siinse Saksamaa perekonnaliikme sünnipäeval. Kohal olid kõik lähimad sugulased. Seega mina juba mõtlesin, et küll on hea, saangi oma ühe väljakutse täidetud ilma et peaks väga vaevagi nägema, sest seal sünnipäeval oled sa ju sunnitud seal olijatega tutvust tegema. Täna hommikul kirikupingis istudes mõtlesin, et äkki siiski läheks ja prooviks peale teenistust kellegagi tutvust teha, keda veel ei tunne, prooviks saksa keeles kuidagi hakkama saada. Aga siis ma mõtlesin, et ah ei, see on liialt raske ning miks mul seda üldse vajagi oleks, mul juba väljakutse eilse päevaga ju täidetud. Mõtlesin, et ma natuke pelgan niimoodi lihtsalt kellegi ette minna ja alustada vestlust. Ning sel hetkel tabas see mind!
"Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu." 2Tm 1:7
Ja kuidas ma saan nii arg siis olla. Nõnda võtsin kokku end peale teenistust, tegin paari inimesega tutvust, ühel neist oli isegi sünnipäev täna.
Et siis võtame end kokku!
95 väljakutset veel minna!
2014-10-25 22:57:35 Hele-Maria
Aasta oli 2012, kui mul tekkis tahe lindistada üks evangeelne plaat. Sellest unistusest sai väljakutse aasta hiljem, kui ühel hetkel tõdesin, et kõik vajalik on olemas: laulud, muusikud, sponsorid. Kättevõtmise asi. Otsusele asi teoks teha järgnes pikk ja kurnav võitlus arguse, mugavuse ja motivatsioonipuudusega. Oma tõusude ja mõõnadega kestis see veidi üle aasta. Kuigi uskusin, et projekti algimpulss on Jumalalt ning Tema on valmis varustama ja toetama mind absoluutselt kõiges, võttis kogu protsess omajagu aega. Mul oli vaja, et Jumal näitaks mulle kui helde ja kannatlik ta minuga on, sest see tekitas minus alati aukartust ning motivatsiooni ennast kokku võtta. Mul oli vaja pidevalt kuulda sõprade julgustavaid sõnu, suutmaks üldse uskuda, et mu looming ja mõtted on väärt seda pingutust. Ja oma väikse tõuke andis seegi, et oktoobrikuu väljakutsete nimekirjas oli "Tee see ükskord ära". Nüüd, veel sama kuu raames saan tõdeda, et olen omalt poolt kõik teinud. Plaat on õige pea tulekul. :)
2014-10-24 01:12:45 Eduard Ülevain
Pean ütlema, et kui ma antud väljakutse vastu võtsin, siis ma ei tundnud end kuidagi väärtusetu või rikutuna, kuid väljakutse ise "Usalda Jumala armastust" meeldis mulle. Veelgi meeldis mulle mõte lugeda samu kirjakohti iga päev nädala aja jooksul. Ja tulemus, mille ma lihtsalt avastasin 22. oktoobri õhtul, kui nädal aega oli täis saanud, oli minu jaoks imekspandav. Huvitaval kombel täitsin ma oma siiani 5 täidetud väljakutset kõik just selle nädala sees. Ning need väljakutsed said täidetud kuidagi nii lihsasti ning ei nõudnudki suurt vaeva. Peab lihtsalt usaldama, et Jumal juhib sind nendes väljakutsetes, nagu ta juhib sind ka igapäevaselt.
Eduard
2014-10-23 10:32:12 Madis
Selle väljakutse võtsid tol päeval vastu väga paljud, kuid ometi tunnen, et see on minu jaoks ka väga isiklik.
5. oktoobril toimus Riigikogu hoone ees meeleavaldus koosealuseaduse vastuvõtmise vastu.
Hommikul kell 7:30 saabusime mõnede sõpradega Toompea lossi ette, et püstitada meeleavalduse jaoks mõned telgid ja transportida vajalikku tehnikat. Kõik oli veel vaikne ja tühi ja peas keerles mõte, et äkki tuleb väga vähe inimesi ja mina jään kõigile piltidele. Ma jään igaveseks meediamasina mäluurkasse, parajal hetkel väljatoomiseks. Mina avaldan siin meelt, maailm läheb oma rada ja ühel päeval kandideerin ma mingile töökohale, või kutsub ülemus mind vestlusele ... ilmneb, et minu väljendatud vaated ei ole poliitiliselt vastuvõetavad, ma ei sobi 21. sajandil sellesse ametisse.
"Teil on õigus vaikida! Kõike, mida ütlete võidakse kasutada teie vastu..." Ma võin minna koju ja tulla pärast tagasi... Õnneks tuli kohale väga palju inimesi ja üksildane seal sugugi polnud.
Kaks päeva hiljem leidsin oma postkastist e-maili Varro Vooglaiult, kes kutsus mind 9. oktoobril kooseluseaduse otsustava lugemise ajal loosungitega Riigikogu hoone ette seisma. Oli selge, et sinna ei tule kuigi palju inimesi, küll aga press. Kõik see, mida olin kartnud, seisis järsku minu ees. Ma töötan koolis õpetajana ja mõnedes riikides on kristlastel juba nende asjadega tõsiseid raskusi.
Tundsin, et ei saa jätta sellele väljakutsele vastamata. Mitte, et see Riigikogus midagi muudaks, vaid minu enda pärast. Mitte märterluse saavutamiseks, vaid selle pärast, et ma armastan Jumalat ja tema tõde. Kasvõi selle pärast, et kui hiljem tulevad uued ühiskondlikud väljakutsed Jumala Sõnale, on mul kergem säilitada selgroogu, kui ma olen sellega juba alustanud. Kui hakkan ka hilisemas Jumala Sõna eest seisma, ei saaks keegi öelda, et ma olen silmakirjalik ja küsida “kus sa enne olid, kui tehti seda ja toda?”
Nii ma siis läksin.
Kui tahan olla kristlane, siis pean arvestama, et mul tuleb ujuda vastuvoolu ning alati ei ole 2/3 Eesti ühiskonnast juhtumisi minu seisukohtadega päri. Mul tuleb rajada end Jumala sõnale tervikuna, sest kui ma seda ei tee, esitab varem või hiljem keegi küsimuse: Mis mõtet on seista osa peal, kui salgame ülejäänu? Tunnen, et vajan palju enam kindlameelsust ja usaldust Jumala ja tema Sõna suhtes.
2014-10-22 18:36:48 Vivian Tamm
Terve tänase päeva olin üsna tusases meeleolus - virisesin koolitoidu üle ja inimeste üle, kes nägid veidi ekstreemsema välimusega välja, samal ajal enda peale mõistagi pahandades.
Peale tunde mõtlesin, et mis oleks parem, kui osta üks suur tahvel šokolaadi ja hiljem seda kodus mõnuledes süüa. Niisiis suundusin keskturu poole et võtta veidike sularaha ja siis suunduda poodi. Seistes järjekorras, pöördus minu poole üks vanem meesterahvas, kes palus, et kas ma saaksin talle anda 70 senti, ulatades samal ajal mulle ilmselt MC'Donaldsist saadud klaasi.
Liigutatud südame põhjani mehe tagasihoidlikusest, hakkasin otsima rahakotist oma järelejäänud sente - andsin tollele mehele kogu oma raha. Kuid naine, kes enne mind oli olnud järjekorras ja oli nüüd veidike eemal seisma jäänud, hakkas samal ajal torisema vaadates meest ja mind vaheldumisi, seletades miskit pensionifondist. Heitsin naisterahvale veidi tigedama pilgu et ta lõpetaks kurjustamise, ja soovisin mehele õnnistust. Mulle tuli meelde sel hetkel üks salm Piiblist, mille sisuks on lühidalt, et "ära keela abi nendele, kes seda vajavad."
Jumal kasutab oma lapsi, et me annaksime lootust ja et meie silmad ja südamed oleksid avatud neile,kes seda kõige rohkem vajavad.
2014-10-22 14:04:35 Hele-Maria
Kui noortejuht Madis uut visiooni tutvustas, küsis ta, kas noorteõhtute atmosfäär muutuks, kui me kõik uute inimestega suhtleks. Kohalolijad olid ühel nõul - muudaks küll. Ja sellepärast on mul eriliselt hea meel, et selle väljakutse on juba mitmed vastu võtnud. Kui vähegi jaksan, püüan alati pärast noorteõhtu lõppu uute inimestega tutvust teha. Ühest küljest on see miski, mida ma ise selle võõra inimese asemel tahaks, teisalt pole see mingi eriline teene, sest annab mulle endalegi palju juurde. Iga kord on eriline, sest iga inimene on isemoodi. Ükskord rääkisin endast mõned aastad noorema tüdrukuga ja tunnistasin talle enda kooliajast - kuidas probleemid õppetööga või suhted Jumala abil lahenesid. Olin ise need lood juba unustanud, aga nende ülejutustamine tuletas mulle meelde Jumala ustavust ja kinnitas mu usku. Teisel korral tutvusin jällegi endast veidi vanema inimesega ning arutasime erinevaid ühiskonnaprobleeme. See rikastas oluliselt mu mõttemaailma, andis nii mõneski küsimuses uue aspekti juurde. Huvitav seejuures oli, et olin nendel teemadel sõpradega arutlenud, aga küllap on nii, et head sõbrad näevad asju juba sarnaselt või lihtsalt ei vaevu eriti vaidlema. Hoopis teine tera on kellegi poolvõõra vaatevinkliga tutvuda. Kolmas asi, mis mulle uute inimestega tutvumise väljakutsega seostub, on tõsiasi, et nii mitmestki inimesest, kellega noorteõhtul või näiteks suvelaagris esimest korda rääkisin, on praeguseks saanud mulle väga hea sõber. See kõik on väärt ka seda riski, et lähed kellegi juurde, küsid ta nime ja tegevusala ja pärast tema napisõnalist vastust on piinlik vaikus... Suhtlemisoskus paranebki kogemustega, nii et kõik katsetama! :)
2014-10-22 01:38:48 Eduard Ülevain
"Ta nägi, et ei olnud ühtegi meest, ja imestas, et ei olnud ühtegi vaheleastujat" Jesaja 59:16
Paralleelkirjakoht sellele: "Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud." Jesaja 63:5
Minu tunnistus on pisut teistsugune jällegi.
Meie ümber on maailmas igal pool ülekohut ja tegelikult ei peagi väga pikalt otsima võimalust sellele vastu astumiseks, sest need võimalused on meie ees igapäevaselt. Küll võibolla erineval moel ning mitte nii lihtsal kujul, kui neid võime ette kujutada.
Täna sõitsin rongiga Lõuna-Saksamaalt Põhja-Saksamaale. Reis algas kell 12:32 ja lõppes kell 22:13.
Ma lugesin täna rongis raamatut "Animal Farm" ning olen sellega üsna lõpusirgele jõudmas. Selles raamatus tõi autor väga otseseid paralleele meie eludele, või õigemini tollaaegsele elule. Elu, mis oli niivõrd ebaõiglane, kus mõned arvasid endil olevat rohkem õigust elule.
Meil oli lühike vahepeatus Hamburgis ning kõndisingi siis mööda üht Hamburgi tänavat, kui korraga nägin kõnniteel maas istumas ja kerjamas üht vanemas eas prouat. Tuli kuidagi südamesse või mõttesse, et annaks talle midagi, kuid mul ei ole üldse sularaha. Ja tõsi, mul polnudki. Olin koos oma õe Evaga ja kõndisime siis mõned sammud edasi, kui tuli pähe, et mul on ju kotis 2 puuvilja, mida polnud jõudnud veel ära süüa ning kuna veel üks rongisõit ootas meid ees, siis plaanisin neid seal ajal süüa. Aga siis peatusin ning tundsin, et pean need sellele naisele andma. Mul kotis vaatas ka vastu hommikul ilusti tehtud, kindlasti väga maitsev, võileib, mis oli ka kenasti pakendatud minu poolt. Aga mõtlesin, et võileiba ei sobi ju anda. Andsin naisele puuvilja ning too oli väga tänulik. Kõndisime siis Evaga edasi ning ma ise mõtlesin, et suva, et puuviljad ära andsin, kuna mul veel see hea võileib alles, mida saan nautida rongis. Siis aga ma ei suutnud kuidagi meelest lasta mõtet, et kui see võileib on minule piisavalt hea, et seda ihaldan, siis miks ei peaks see tollele naisele sobima. Läksin tagasi ning naeratasin naisele ning ütlesin talle, et siin on ka üks väga maitsev võileib. Naine oli jällegi rõõmus. Ma seletasin ka oma õele, et ma tahan anda oma parima, mitte paremuselt keskmise nagu need puuviljad ja jätta parim ikkagi endale. Sest kas pole mitte Piiblis öeldud, et anda see, mida me ise kõige rohkem ihaldame.
Väljakutseid tuleb igalt poolt, oskus on neid näha ning ise me tihtipeale ei oskagi neid näha. Aga Jumal võib koputada südamele sel hetkel ning siis tuleb tegutseda. Ma nägin, et sellele naisele oli maailma poolt tehtud ülekohut ning ma astusin selle vastu välja, laskusin madalale ning aitasin nõnda nagu käel jõudu oli.
Mina olen Eduard Ülevain ja see oli minu tunnistus
2014-10-20 00:50:36 Maarja
Mulle meeldib, kui inimesed mu ümber teavad, et ma olen kristlane. Kui ma kellegagi tuttavaks saan ja me tõenäoliselt tihedamini suhtlema hakkame (nt. uued koolikaaslased), siis üritan mõista anda, et olen kristlane.
Just hiljuti tutvusin ühe tüdrukuga, kellega mul on osad loengud koos. Ühtlasi selgus, et me elame enam-vähem samas kandis ning paaril päeval nädalas sõidame koos kooli. Juttu oli palju ja ühel hommikul rääkisime ning ma mainisin, et olen kristlane, mispeale nägin, kuidas tema pilku sugenes mingisugune ettevaatlikkus või kohmetus. Rääkisime veel minuti ja tõttasime kumbki oma loengusse. Hakkasin mõtlema, et kas oleks pidanud ootama või kas ta nüüd arvab, et ma olen veider kuidagi, äkki ehmatasin ta ära ja ta arvab, et ma hakkan talle nüüd igal hommikul piiblisalme näkku viskama, et ta ometi meelt parandaks. Närveerisin pisut selle pärast. Järgmisel hommikul algas meil jälle esimene loeng koos ning bussi istudes mõtlesin, et eks nüüd saab näha, kas ta võõrastab mind või mitte. Kui ta bussi tuli, istus ta kohe minu kõrvale ning rääkisime nagu tavaliseltki. Mul oli aga väga hea meel, et ma ei pea kuidagi varjama midagi ja kui temal selle kohta huvi on, siis ta saab minult otse küsida.
Võib ju mõelda, et nüüd, kui kõik teavad, siis ma pean ju koguaeg väga "püha" olema ja kui ma komistan, siis saavad kõik kohe näpuga näidata, et näe, ise on veel kristlane... aga samas - see on väga hea võimalus näidata inimestele kristlaste ja Jumala tõelist olemust. Paljud inimesed on stereotüüpides kinni ning on üle võtnud mingid väga värvikad arusaamad sellest, kuidas kristlased, käed taeva poole laiali, "halleluujatavad" ja muud ei tohigi teha.
Sellega kaasneb loomulikult vastutus. Näiteks: kui keegi mulle ütleks, et ma olen talle eeskujuks, siis mu esimene mõte oleks: "Appi, ära mind küll eeskujuks võta, mul on nii palju vigu jne". Kui aga piiblisse vaadata, siis Paulus ütles 1. Kr 11:1 "Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!" Miks siis ei võiks sina ja mina olla inimestele eeskujuks? Miks me ei võiks olla need, keda SAAB eeskujuks võtta? Oleme siis teadlikud sellest, et meie peale niikuinii vaadatakse (kui inimesed teavad, et me kristlased oleme) ja käitume nii, et Jumal saab meie läbi nähtavaks :)
2014-10-20 00:15:03 Eduard Ülevain
Sõna "hirm" võib kasutata sünonüümina sõnale "kartus".
Ma muutsin enda jaoks antud väljakutse puhul pisut selle sõnastust - Võida omale suurim kartus!
Kohe seletan ka miks.
Istusin täna rahulikult õues ning hakkasin mõtlema, et mis on minu suurim hirm või mida ma siis kardan. Mõtlesin natuke aega üksi, kuid ei tulnud midagi pähe. Siis tuli minu "õde" Eva minu juurde ning ma küsisin temalt, et kas ta ehk teab, mida mina võiksin võibolla karta. Seega hakkasime kõiki üksipulki läbi võtma: kõrgust - ei; usse - ei; ämblikke - ei; pimedust - kartsin väiksena jah, aga mitte enam, seega ei. Mõtlesin ka mitte materiaalsetele asjadele, näiteks erinevatele tegevustele. Nagu näiteks: esinemine - ei; võõrastega rääkimine - ei; jne jne... . Ei tulnud mulle midagi pähe. Siis ma mõtlesin edasi, et mida või keda ma siis võiksin karta. Ja siis lõi mulle pähe ja tuli meelde üks lugu:
Eelmisel talvel, kui oli käes taaskord pühapäev ning tuli ka mõte kirikusse minna koos oma vanematega. Avastasin, et polnud ammu kirikus käinud, võibolla umbes 1 kuu, võibolla pisut vähem, võibolla aga rohkemgi. Aga sellel pole nii määravat tähtsust. Kui astusime Oleviste kirikusse sisse, teenistus oli just alanud ning mind valdas mingi eriline tunne. Ma ütlen ausalt, et mind valdas kartus. Ma lausa värisesin pisut ja ... . Ma tundsin, et ma kardan, aga imelikul kombel polnud too kartus, mida me tavaliselt kartuse või siis hirmu all mõistame. Mind valdas kartus, kuid samal ajal olin ma rõõmus ning mind valdas kuidagi rahu. Väga imelik. Ma kogesin tõelist Jumala kartust ning see oli midagi erilist, sest see on suurim kartus.
"Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus" Õp 9:10
Ma võtan selle tõotuse ning hakkan selle peal seisma.
Nõnda julgustan ka teid hoopis võitma omale suurim kartus - Jumala kartus!
Eduard Saksamaalt
2014-10-19 22:04:33 Eduard Ülevain
Mulle hakkas silma üks kirjakoht antud väljakutse juures, mis iseloomustab ka minu väljakutse täitmist: "Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas." Mt 5:16
Hakkasin kohe mõtlema, kes mulle olulistest inimestest ei tea, et ma olen kristlane. Samas mõtlesin, et mulle ei meeldi kunagi näiteks Facebooki kaudu kellelegi peale lennata ja alustada vestlust lausega: "Hei, kuule ma tahtsin sulle anda teada, et olen kirstlane. Muud tegelikult ei tahtnudki öelda." Tundub kuidagi imelik, sest see tundub minu jaoks nagu mu endine klassiõde kunagi aastaid tagasi küsis minult, kui olime põhikoolis ja pidime täitma mingilt ankeeti : "Kuule, kas ma olen kristlane? Ma olen kunagi ristitud ja ..." Jah, ta ise ei teadnud, kas ta nüüd on või mitte. Aga kristlaseks olemine ei tohiks väljenduda sõnades, vaid tegudes.
Olen hetkel Saksamaal, oma saksa tädi juures külas. Ühel päeval ta käis korra vist minu toas ja oli märganud piiblit. Hiljem küsis ta minult nii mitmeidki küsimusi, kas käin kirikus, mainis ka Jeesust (PS! Ta räägib ainult saksa keeles ning mul on vahepeal raskusi arusaamisega). Aga üldjoontes saime rääkida, mina natuke oma usust. Ja minu saksa tädi on mulle väga oluliseks saanud selle viimase nädalaga, mis ma tema juures olen olnud.
Ole see, kes oled!
2014-10-18 18:58:22 Hele-Maria
Eelmisel nädalal võttis Eesti parlament vastu ühe seaduse, mis paljusid kristlasi väga kurvastas. Ma olin ka pahane ja pettunud ning selle leevendamiseks läksin jooksma. Tavaliselt sörgin ma 3-5 km, aga seekord andsin jalgadele valu ja jooksin üsna kiires tempos üle 7 km. Olin väga üllatunud - ma ei teadnud, et ma nii intensiivseks jooksutrenniks võimelinegi olen! See näitas ilmekalt, et pingelised ajad toovad meis esile jõudu, mida me ei oska ettegi kujutada. Ef 3: 20-21! ;)
2014-10-17 01:40:03 Eduard Ülevain
Tere!
Minu nimi on Eduard Ülevain. Võimalik, et te pole mind ammu näinud, võimalik, et te pole mind kunagi näinud. Selle kõige põhjuseks võib olla asjaolu, et veedan praegu aastat Saksamaal.
Täna hommikul kell 01:31 otsustasin, et julgus on tõesti YOLO ning ma võtan kõik selle kuu väljakutsed vastu ning asun neid täitma (http://onoored.ee/valjakutsed/). Kuid juba tekkisid mõned probleemid seoses väljakutsetega, kuna tundus, et neid ei saa ma kuidagi täita. Eriti imelik tundus mulle 4. väljakutse - "Avarda oma füüsilisi piire", kus käsk oli "Pane enda keha proovile, ületa oma füüsilisi piire, saa adrenaliini". Nimelt olen ma sportlane ja tegelenud kergejõustikuga juba 9 aastat, mis teeb uute füüsiliselt raskete väljakutsete leidmise pisut raskemaks. Veel raskemaks teeb kogu uloo asjaolu, et olen hetkel oma "tädi" juures Merzigis ning kaugel oma tegelikust elamiskohast. Nõnda kuidas siis seda teha???
Võin öelda, et täna on mul olnud tõesti üks parim päev siin Saksamaal oldud ajast. Juhtus nii, et kuna täditütar töötab jõusaalis, siis läksimegi täna sinna. Olin valmis selliseks mõnusaks, lõõgastavaks treeninguks. Aga mis ma tegelikult sain?
Soojenduseks 30 min jooksu, seejärel 1 h intensiivset Bodypumpi ning seejärel 1 h spinningut. Ma olen üldiselt heas vormis ning treenitud, aga kui peale Bodypumpi oli vaja teha spinningut, siis mõtlesin pidevalt, et kohe-kohe lahkun. Nii rasket treeningut pole ma teinud ikka väga tükk aega. Ja autasuks ... mõnus kuum saun, kus ma siin Saksamaal sain esimest korda käia.
Mis ma tahan öelda, on see, et Jumal loob võimalusi! ÄRge muretsege, küll neid tekib, mina enam väljakutsete tekkimisele ei muretse, aga rohkem, kuidas neid vastu võtta.
Andke Jumalale au!
Mina olen Eduard Ülevain ja see oli minu tunnistus väljakutsest 4.Avarda oma füüsilisi piire.
2014-10-04 22:19:41 Hanna
Minul on sõbranna, kes elab majas ning tal on aed, kuid kahjuks mitte ühtegi õuna-, pirni- või ploomipuud. Minul on hästi palju õunapuid kodus ning ta tihti ikka tuleb minu juurde õunu sööma. Hiljuti ta tuli jälle külla ja siis ma mõtlesin, et võiks talle hästi suure kasti õunu koju anda. Mõeldud-tehtud. Ta oli väga rõõmus ning mina ka. See oli üsna väike asi, kuid tegi ühe inimese päeva nii rõõmsaks. Tihti pisiasjad ongi need kõige tähtsamad :) .
2014-10-03 01:51:51 Hele-Maria
Läksin ühe kursaõe palvel temaga koos koolipeole. Esimese asjana pandi meile seal ette viinapitsid, mille ärajoomisest ma keeldusin. Ka sõbranna tegi sama. Hiljem pakkus kursaõde, et joome vähemasti siidrit, ent kui keeldusin, ei võtnud temagi midagi. Seda, et endal on hea kaine olla, teadsin varemgi, aga see õhtu näitas, et võin sellise käitumisega hästi mõjuda teistelegi.